„Sellisel raskel ajal tuleks  vaimu tõsta, mitte  ebameeldivaid asju öelda. Aga vaikida ka ei saa „ kirjutab  Ukraina  arvamusliider Valeri Pekar, kodanikuplatvormi “Uus riik” kaasasutaja  oma  loos  „Võida sõda, kaota rahu: inertsiaalne stsenaarium.“ 9. märtsist 2023.

Kuna  Eestis kajastatakse Ukrainat kahjuks ühekülgselt, siis  püüan seda parandada ja teen kokkuvõtte  Valeri  mõtetest .

„Keegi peab meile ütlema, kuhu me läheme ja mis juhtub peale võitu,“ kirjutab Valeri :“ Enesepettusega tegelemine on halb lugu.“

  1. Riik kaotas sada tuhat parimat inimest ja on varemetes, mõned linnad on täielikult hävinud ja mõnes piirkonnas on tõeline humanitaarkatastroof. Eelarves on tohutu auk. Meie parimad pojad,- sõjaväelased, naasevad kurnatuna koju.  Nende jaoks on esmatähtis oma tervise ja kodu taastamine. Kogu ühiskond kannatab  raske trauma käes. Keegi  ei taha Euroopa Liitu  suurt riiki, mis on probleem, mitte  võimalus .

2.  Kuigi Ukraina poliitiline eliit nõuab nii raha kui ka liikmelisust (“kõigepealt Euroopa integratsioon, siis reformid”, “võitjate üle kohut ei mõisteta”, “olete meile võlgu, sest me päästsime teid” jne)  rahvusvahelisi partnereid see retoorika ei  veena kuna Ukraina ei ole oma kohustusi  reformide läbiviimisel täitnud . Esiteks ei ole nad unustanud  meie arvukaid varasemaid pettusi. Teiseks kardavad nad uue oligarhide rühma ilmumist, kes  nende raha omastab.

3.Riigi taastamine pannakse ootele.

Euroopa valitsused tõrjuvad õrnalt välja neid, kes pole juurdunud  samas  julgustavad neid, kes suudavad juurduda –  kõik vajavad haritud ja  töökaid inimesi .

Lastega naised naasevad koju oma mehe juurde või mehed ühinevad oma peredega.

4.  Ukrainas ei ole hästi tasustatud tööd. Erasektori töökohad nõuavad erainvesteeringuid ning avalik sektor on niigi ülekoormatud.  Oma ettevõtte loomise tingimused ei kannata välja võrdlust naabritega. Suur osa ettevõtetest on juba kolinud  Kesk- ja Ida-Euroopa riikidesse . Koole ja haiglaid taastatakse minimaalses mahus. Äsja vabastatud territooriumid ja täielikult hävitatud linnad nõuavad tohutuid investeeringuid. Algab pöörane inflatsioon, mis püsis aastatel 2022–2023 tänu rahvusvahelisele abile  madal. Nüüd on riik   sunnitud rahatrükipressi tööle panema, et vähemalt kriitilise tähtsusega infrastruktuur  üles ehitada.

5.Olukord halveneb, kuid ei tekita protesti. Aktiivne vähemus on kurnatud ja lõhestatud kunstlike tülidega. Kontrollitud meedia ja sotsiaalmeedia kaastöötajad tembeldavad  valitsuse  igasuguse kriitika rahvusliku ühtsuse kahjustamiseks. Muide, ka Venemaa propaganda pole kuhugi kadunud.

6.Kontroll õiguskaitseorganite sh. korruptsioonivastase võitlusega tegelevate organite , parlamendi ja meedia üle kuulub väikesele inimrühmale. Oligarhid, kes Ukraina  senises ajaloos toetasid oma huvides poliitilist pluralismi ja etendasid sellega mõnel juhul positiivset rolli ,on  sõja tulemusena areenilt lahkunud. Detsentraliseerimisreform on takerdunud,  kohalikud liidrid aga  valiku ees kas vanduda keskvalitsusele   truudust  või saada  represseeritud.

7.Poliitiline eliit saab hävinud riigis täieliku kontrolli elu üle ,ega mõista, et selle taastamiseks on vaja sellest osaliselt loobuda. Ukraina võimude ja rahvusvaheliste partnerite vaheline dialoog meenutab dialoogi autopiloodi ja automaatvastaja vahel.  Parimal juhul liigub eurointegratsioon “lasteaia” stsenaariumi järgi.  Oleme muutumas  Ungariga sarnaseks riigiks, kus formaalselt on demokraatia ja vaba turg  kuid tegelikult on kontroll poliitika, majanduse ja meedia üle koondunud ühe klanni kätte, kes seab oma riigi Euroopa vastu ja jagab raha tänulikele.

  1. Eelnevate aastate võtmereformid on raugemas, ning neid ellu viinud inimesi ähvardab vanglasse sattumine. Sellised juhtumid on teada 2023. aasta algusest. Kulisside taga on Venemaa eriteenistustele lähedased tegelased ( kõik nimed teada). Korruptsioonivertikaal on tipus suletud, korruptsioonivastased organid kontrolli all, nõukogud hävitatakse, avalikke organisatsioone kas ostetakse või lükatakse kõrvale. Positiivsed blogijad selgitavad rahvale lihtsas keeles, miks see vajalik on.
  2. Poliitiliselt kõige ohtlikum rühmitus on populaarsed sõjaväejuhid ja aktiivsed vabatahtlikud. Populaarseimad neist likvideeritakse kriminaalmenetlusega süüdistades neid  volituste ületamises, reeglite rikkumises ja riigile materiaalset kahju tekitanud otsuste  langetamise eest. Protestid marginaliseeritakse.
  3. Kuna rahvusvahelised partnerid ei andnud meile ei raha ega võtnud meid Euroopa Liitu , siis hakatakse rahvale rääkima , et lääs hülgas meid, kurnas  ja pettis. Sellega on  lihtne  õigustada vaesust ja hävingut, tööpuudust ja hindade tõusu.

Oleme muutumas nördinud võitjate rahvaks.