Kui lääs peab sõda oleviku türannia vastu, ei tohi see hävitada rahumeelse tuleviku võimalust.
Alles see oli kui tühistasime ühe oma kultuuri suurkuju Andres Mustoneni, kuna too söendas ühel Venemaa muusikafestivalil esineda.
Alles see oli kui tühistasime oma tennisetähe Kaia Kanepi kui too rahvusvahelisel turniiril söendas ühes venelannaga tennist mängida.
Alles see oli kui Prantsuse Lütseumi teenekas vene keele õpetaja ja õpikute autor Eleonora Rudakovskaja kaotas töö Puškini nimelisel rahvusvahelisel vene keele õpetajate konkursil osalemise pärast.
Samal ajal aga korraldab Euroopa Liit Venemaal oma filmifestivali ja tema suursaadik Roland Galharague deklareerib, et
“Euroopa Liit soovib Venemaa Ukraina- vastase sõja keerulises kontekstis näidata, et eurooplaste ja venelaste suhted võivad jätkuda, „ lisades, et „Vene kultuur on osa Euroopa kultuuripärandist, Vene ajalugu ja kunst on lummanud ja inspireerinud maailma, Vene kino on aga puudutanud inimeste südameid ja meeli kogu maailmas.“ (1).
Õhk säriseb
Kuidas need asjad kokku lähevad ?
Õhk säriseb ja seisukohad on risti vastupidised.
Ukraina instituudi juht nõuab mitte üksnes Vene nafta vaid ka vene kultuuri tarbimise lõpetamist. Enamik Euroopa riike pole seda paraku teinud.
Feministliku romaani “Ukraina seksi väliuuringud“ autori Oksana Zabuzhko arvates „hingavad vene inimesed ainult vee all ja vihkavad neid, kel on lõpuste asemel kopsud“ ja et Venemaa dekoloniseerimine on võimatu ilma selle kultuuri täieliku tühistamiseta.
Kui Eesti, Läti ja Leedu on sellega nõustunud, siis Taani ja Portugal tegid seda vaid sõja alguses, Saksamaa kultuuri- ja meediavolinik Claudia Roth teatas seevastu , et “sõda peab Putin, mitte Puškin”.
Ukraina kultuuriminister Oleksandr Tkatšenko nõuab , et liitlased lõpetaksid Tšaikovski muusika esitamise ja Tallinnas tuuaksegi lavale Tšaikovski Luikede järv ilma Tšaikovski muusikata.
Riias lammutatakse samas Puškini ausammas enne veel kui Kiievis (2,3).
Haarlemi filharmoonia asendab Tšaikovski ja Stravinski kontserdid Ukraina omadega. Horvaatia rahvusooper võtab repertuaarist maha Puškini Jevgeni Onegini.
Gogoli hindamine on osutunud kaelamurdvalt keeruliseks : Ukrainas sündinuna on tema ukrainakeelsed lood lubatud, samas on aga keelatud tema Peterburis kirjutatud „Surnud hinged“ jt. teosed, kuna õpilastel on neid teoseid “ajaloolise konteksti ” tõttu raske mõista.
Kaheldav efekt
„Vene kultuuri tühistamine tuleneb veendumusest, et sarnaselt majandussanktsioonidega nõrgendab president Putini võimuhaaret ja julgustab Venemaa elanikkonda tema vastu pöörduma, „ arutleb inglise kirjanik ja kunstikaupmees Ivan Lindsey(4).
Lindsey hinnangul annab tühistamine soovitule vastupidise tulemuse- see tugevdab hoopis Venemaa slavofiilseid kalduvusi.
“Vastu seina surudes koonduvad venelased ainult tihedamalt juhtkonna ümber.”
„Tühistamise äärmuslikumad pooldajad usuvad , et vene kultuuris ja vene hinges on põimitud metsikus, mida leiab vene kunstis, muusikas, tantsus ja kirjanduses ning see seletab Venemaa käitumist Ukrainas.“
Lindsey tuletab meelde, et Krimmi sõja veteran Lev Tolstoi oli tegelikult pühendunud patsifist. Sõja mõttetus läbib kõiki tema eepose “Sõda ja rahu” 800 lehekülge. Mind paneb mõtlema, kas need, kes on teda tühistanud on teda ka päriselt lugenud.„
„Kultuurisidemete katkestamine aitab Putinil isoleerida Venemaa Euroopa väidetavalt dekadentlikest seksuaalkommetest, pluralismist ja inimõigustest „ kirjutab Soome kirjanik Rosa Liksom(5).
„Kui venelased isoleeritakse on oht, et Weimari vabariigis toimunu võib korduda. Kui ehitame inimeste vahele müüre ja isoleerime vene rahva ülejäänud Euroopast, võivad tagajärjed olla kohutavad. “
„Vene teadlaste kõrvaldamine rahvusvahelistelt konverentsidelt, Tšaikovski teoste esitamise lõpetamine või Vene filmide eemaldamine festivalidelt on sammud tagasi kuristikku., „ põrutab nimekas Ukraina filmiprodutsent Alexander Rodnyansky, mees kes on Venemaal välisagendiks nimetatud ja kelle poeg töötab president Zelenski nõunikuna(6).
„Kui lääs peab sõda oleviku türannia vastu, ei tohi see hävitada rahumeelse tuleviku võimalust.“
Sama meelt on New Yorgi ülikooli rahvusvaheliste suhete professor Nina Hruštšova:
„Vene kultuuriga suhtlemisest keeldumine ei muuda Putini meelt , rääkimata sellest, et see sunniks teda Ukrainast lahkuma.“(7).
Lindsey sõnul iseloomustab tühistamiskultuuri see, et ta ei talu mingit arutelu.
„Igaüht, kes julgeb tühistamises kahelda peetakse “Putini agendiks.“
Nii viskas Ukraina filmiakadeemia oma liikmete seast välja režissöör Sergei Loznitsa, kes kutsus üles olema Vene artistide tühistamisel ettevaatlik, kuna alati pole selge, mis teeb millegi “venelikuks”.
Soovitused Euroopa juhtidele
Euroopa Välissuhete Nõukogu (ECFR ) raportit lugedes selgub, et hiljutine filmifestivali korraldamine Venemaal polnud pime juhus(8).
See on Euroopa katse kasutada käimasolevas sõjas oma „pehmet“ jõudu.
Maineka mõttekoja hinnangul on „ Venemaa kultuurisidemete boikoti pealesurumine, või isegi mitteametlik julgustamine vastuolus sõnavabaduse jt euroopalike väärtustega, ning näitab Euroopa Liidu nõrkust.“
Raport küsib kas Euroopa liidrid peaksid solidaarsuse märgina Ukrainale Venemaa kultuuri boikoteerima ja vastab , et üksnes Ukraina ise on õigustatud seda tegema.
Kui tegemist pole just Putini või Vene riigiga otseselt seotud kunstnikega peaks Euroopa suhtuma sellesse ettevaatusega.
ECFR sõnastab mitmed olulised seisukohad millest Euroopa Liidu juhid peaksid praeguse sõja ajal lähtuma:
1.“Valitsused eeldavad sageli, et kodanikke tuleb kaitsta Venemaa kultuuri ja meedia kahjulike mõjude eest. Selline lähenemine pole mitte ainult paternalistlik, vaid ka kahjulik.“
2.„Vene kultuuri, meedia ja kodanike kohaloleku piiramine EL-is võib anda Euroopa võimudele ajutise võimutunde. Kuid see on vastuolus Euroopa kuvandiga kui avatuse, mitmekesisuse ja vabaduse piirkonnaga. See annab Venemaale õiguse väita , et Euroopa on silmakirjalik ja nõrk.“
3.„Euroopa juhid peavad olema väga ettevaatlikud kuidas nad sõnastavad Venemaa vastutuse sõja eest Ukrainas. Nad ei tohiks väita, et kõik venelased kannavad ühesugust vastutust “Financial Timesi väliskommentaator Gideon Rachman kirjutab tabavalt, et sõda Ukrainas peetakse sisuliselt kolmel rindel ja kolme peategelase- Venemaa, Ukraina ja Ukrainat toetava lääne vahel(9).
Esimene rinne on lahinguväli ise, teine on majanduslik, kolmas aga tahte lahing ( battle of wills ).
„See, kes tahtelahingu võidab, on veelgi olulisem kui see, mis toimub majanduslikul ja sõjalisel maastikul. „
Rachmani sõnul pole vaid relvi täristades ja vastast majandussanktsioonidega pitsitades võimalik üheski sõjas edu saavutada.
Ukrainat relvade ja laskemoonaga varustades, ning nende sõdureid välja õpetades ja üha uusi ja uusi majandussanktsioone kehtestades on Lääs hästi oma kõva jõudu ( hard power ) kasutanud.
Samas oleme oma pehme jõu ( soft power) kasutamisel äpardanud.
„Ukrainlased teavad, et sõjas Venemaaga on neil eelis üksnes kolmandal, ehk tahtelahingu rindel, sest nad võitlevad oma vabaduse ja iseseisvuse eest ja on seetõttu paremini motiveeritud. „
Sama oluline on see kui hästi on motiveeritud Ukrainat kaitstes Euroopa.
Kui sõja esimesel aastal oli Euroopa nagu üks mees Ukraina selja taga, siis ECFR värske uuring näitab, et nüüdseks on ühtsus lagunemas. Enamik Euroliidu kodanikest pooldab rahu sõlmimist ja nende osakaal kasvab veelgi kui inimesed näevad, et majandussanktsioonid ei anna tulemusi(10).
Mida teha?
„Euroopa juhid ei tohiks unustada, et nende pehme jõud- väärtused mille eest Euroopa seisab on suur vara “ ja seda tuleks praeguse sõja ajal palju jõulisemalt ja sihipäraselt kasutada.
1.Selle asemel, et keskenduda tsensuurile muutke Venemaa desinformatsioon hambutuks ! Käsitlege põhjuseid, miks avalikkus võib desinformatsiooni uskuda, ning investeerige strateegilisse kommunikatsiooni, teadlikkuse tõstmisse ja meediapädevuse edendamisse.
2.Ärge vältige tabuteemasid nagu Ukraina kasvav diasporaa Euroopas või Ukraina võimalik ühinemine EL-ga!
Igas Euroopa riigis on inimestel tõelised mured, mida Kreml peab poliitilise kasu saamiseks ainult võimendama.
3.Venemaa meediat käsitledes olge rohkem vaoshoitud! Putini ja tema lähiringi otsuste kajastamise asemel peaks meedia uurima Venemaa kodanike rolli sõjas.
„Üks viise astuda vastu väljakutsele, mida Ukraina sõda Euroopa kultuurile ja väärtustele kujutab, on näidata, et Euroopa on koht, kus – vastupidiselt Venemaale – võib toimuda pluralistlik arutelu.
4.Vastake kultuurile kultuuriga! Selle asemel, et keskenduda kaitsemeetmetele, peaksid Euroopa võimud stipendiumide, ürituste ja kultuuripärandi säilitamise kaudu toetama aktiivselt Ukraina kultuuri(11).
Kõige selle peale võib õlgu kehitades öelda. , et mingi Brüsseli klubi arvamus ei pea meile korda minema.
Paraku on Euroopa Välissuhete Nõukogu üks mainekamaid mõttekodasid ja seda ka Eesti poliitiliste liidrite silmis, ning seda juhib Kaja Kallase suur lemmik Mark Leonard, mees, keda peaminister on oma kõnedes rohkem kui kedagi teist tsiteerinud.
Vähe sellest, ka Kallas ise on ECFR nõukogu liige. Veelgi enam, nõukogusse kuuluvad ka presidendid Ilves ja Kaljulaid ning riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson.
Eelneva valguses tundub kummaline, et peaminister Kallase juhtimisel on Eesti asunud Venemaad ka kultuuriliselt blokeerima.
Ka meie filmi „Seltsimees laps“ äkiline väljavõtmine Venemaal toimunud Euroopa Liidu filmifestivali programmist teenib ilmselgelt Kremli huve ja tema KGB taustaga peremehele see ilmselgelt meeldis.
Võtsime ju sellega ära võimaluse venelastele näidata kuidas stalinlike repressioonide ajal mustas nahkmantlis NKVD mehed Eestis tegutsesid.
Kõige selle taustal olen mõelnud korduvalt meie enda kunagisele olukorrale raudse eesriide taga. Ma olen veendunud , et ilma Ameerika Hääle, Raadio Vaba Euroopa, dzässimuusika ja Soome televisioonita oleks olnud meie vabanemine palju vaevalisem.
Ukraina nimeka filmiprodutsendi Alexander Rodnyansky sõnul on kultuurisidemete katkestamine Venemaaga samm kuristiku poole.
„Kui lääs peab sõda oleviku türannia vastu, ei tohi see hävitada rahumeelse tuleviku võimalust.“
Allikad .
(1)https:/eurfilmfest.ru )
( 2) Kiievis võeti maha Puškini
monument.Lõunaeestlane, 15. 11, 2023
(3) Läti eemaldas Riia linnaruumist Puškini kuju
ERR 30. 05 2023
(4)(Is It Fair To Cancel Russian Culture? Country and Town
Haus. 7.09.2022
(5). We must not abandon Russian to Putins sphere
of influence. Guardian, 27.10.2022
(6) Alexander Rodnyansky
(7) Don’t cancel Russian culture. Syndicate. 1.07.2022.
( 8) Culture clash: Russia, Ukraine, and the fight
for the European public. ECFR, 9.05.2023
(9) Gideon Rachman The west must hold its nerve on Ukraine. Financial Times
30.06.2022 )
(10) Peace versus Justice: The coming European split
over the war in Ukraine. Ivan Krastev, Mark Leonard.
ECFR 15. 06. 2023)
(11) Europe’s soft-power probleem. Mark
Leonard ECFR. 5. 5 2022
