Ukrainast  räägitakse  hommikust õhtuni. Paraku  erineb see,   mida   meile väsimatult pakutakse  oluliselt  sellest mida  Frankfurter Allgemeine, Guardian, Politico,  Bild, Washington Post,  El Pais,  Welt , Foreign Policy jt  lääne väljaandded      aga ka  Ukrainska Pravda  avaldab.

Seetõttu püüan  omalt poolt viga parandada ja  tutvustan  seda mida olen lugenud.

Mõjuka mõttekoja Euroopa Välissuhete Nõukogu värske raport  pealkirjaga  Reformatsioonirahvas: sõjaaegne poliitika Ukrainas (1)  annab haruldaselt   ausa ja ilustamata pildi tänasest Ukrainast ja tema tulevikust.

 

Raskelt muutunud geograafia

Viimase paari  sõja-aastaga   on   Ukraina  oluliselt muutunud.   Viiendik  tema territooriumist  on okupeeritud,  32,6  miljonist  elanikust  7   lahkunud,  teine  7 aga kolinud riigi  ühest osast teise, peamiselt  Lääne- ja Kesk-Ukraina turvalisematesse piirkondadesse.  Kokkuvõttes on elanike arv  Ukraina valitsuse kontrollitud territooriumil drastiliselt  kukkunud.  Kui tänavu jaanuaris elas 1991. aasta piirides  veel  37,6 miljonit inimest ja  nn. 2022 aasta  ehk Venemaa täiemahulise agressiooni eelses  riigis  32,6  , siis  praegu  on alles vaid 31,1 miljonit  kirjutab Kennaani  instituudi blogi tänavu juunis.( 2).

Ungariga piirneva 1, 2 miljoni elanikuga Taga-Karpaatia oblasti elanike arv  on kasvanud   pagulaste saabumise tõttu  lausa kolmandiku võrra.

Kuna enamik põgenikke  saabusid  Donetskist,  Harkivist, Zaporižjast ja teistest   linnadest  püüdsid nad  ka siin  jääda linnadesse.   Venekeelsetele pagulastele   Uzhorodi sugused   rahulikud linnad meeldivad   ja 33 % neist   tahab siia igaveseks jääda. (3).

Kui Lvivis elas enne  800 000 inimest , siis vahepeal  paisus nende arv  2 miljonini ja linnavõimud olid sunnitud  sinna jääda soovijad  resoluutselt tagasi saatma.

Kiiresti  on kasvanud ka  Kesk-Ukraina turvalised linnad  Uman, Vinnõtsja, Tšerkasõ ja Poltava. Kiievi rahvaarv on küll  sõjaeelsel tasemel, ehk 3,6 miljonit  inimest, kuid see on saadud  tänu   pagulaste tohutule  arvule.  Neid on enam kui 300 000.

Seevastu on  vabastatud alad  alaasustatud ja  sinna on jäänud vaid vanurid.  Harkivi linnas elab   vaid  76 protsenti  sõjaeelsest elanikest,  Hersonis  aga  kõigest  20 protsenti.

Riigi  ida ja lõunaosast saabunud  valdavalt venekeelsed migrandid  on tekitanud  ukrainakeelses ja patriootlikus   Kesk- ja Lääne-Ukrainas tõsiseid probleeme.

 

Lahingutes  sündiv rahvus

 „Venemaa invasioon Ukrainasse on toonud kaasa Ukraina rahvuse enneolematu konsolideerimise: eksistentsiaalne oht on vähemalt ajutiselt ületanud riigi regionaalseid ja keelelisi lõhesid,“ tõdeb  Euroopa Välissuhete Nõukogu  hiljutine raport .

Kui 2022. aasta mais, mõned kuud peale  Venemaa sissetungi  annetas 60 protsenti inimestest  sõjategevuseks, siis  tänavu   märtsis  oli annetajaid juba  67 protsenti.

Kui  2022 aastal tegi  32 protsenti  vabatahtlikku tööd, siis tänavu  oli selliseid juba 42 protsenti.

Kui  2022 aasta märtsis  osales  vaid 8 protsenti  elanikest relvajõududes ja territoriaalses enesekaitses, siis nüüd on selliseid  juba 12 protsenti.

2022 annetas rahvas  sõjategevuseks miljard dollarit ja lõi üle 6000 uue heategevusorganisatsiooni.

Marnie  Howlett kirjeldab Oxfordi ülikooli  ajakirjas “Nations & Nationalism  avaldatud  artiklis „Riigi ülesehitamine rohujuuretasandilt: igapäevane natsionalism Ukraina pommivarjendites” kuidas  sõja ajal on hakatud  rahvust  kõikvõimalikes kohtades ja situatsioonides taaslooma. Howlett näitab, kuidas rahvustunne  tugevdab  moraali ja on  loonud Ukraina kodanike seas enneolematu ühtsustunde.  Howlett  kirjeldab trompetisti, kes mängis  keset sõjamöllu Sumy linnas oma rõdul Ukraina hümni , Ukraina sõjaväelastest, kes laulsid rinde lähedal populaarseid rahvalaule aga ka , Laialdast populaarsust kogunud patriootlikust  laulus, mis on pühendatud surmavale lahingudroonile Bayraktar. (4)

„Keelekasutuse, usulise kuuluvuse, etnilise enesemääratluse ja poliitiliste väljavaadete järgi mõõdetuna peab palju suurem protsent Ukraina kodanikest end täna eelkõige ukrainlasteks, sealhulgas riigi osades, kus vene keel on endiselt valdav keel“ kirjutab  nimekas välispoliitikaekspert  Jeffrey Mankoff, hiljuti avaldatud monograafia Euraasia impeeriumid autor. (5)

Suurenenud rahvusliku ühtsuse negatiivseks  küljeks on see, et rahva  ootused on liiga  kõrgeks kruvitud.

Riik, mis tekib pärast sõda, ei ole nii täiuslik, kui inimesed  praegu ootavad,” hoiatab  Rahvusvahelise Renessansi Fondi (IRF) juht Oleksandr Sushko.

Esimesed  märgid inimeste pettumisest on  juba näha.

Kui  2022  arvas  80 protsenti ukrainlastest,  et “riik liigub õiges suunas”, siis  tänavu  arvab nii vaid  61 protsenti.

Igasugust valitsuse kriitikat peetakse Ukrainas  riigi nõrgestamiseks.

Kui  2022. aasta mais arvas 68 protsenti küsitletutest, et praegu pole õige aeg  valitsust kritiseerida, siis  tänavu oktoobriks oli olukord vastupidine: praegu peab 70% ukrainlastest oluliseks kritiseerida võimude valesid  otsuseid.

 

Võim ühe mehe kätes

„Tänases Ukrainas on võim koondunud kindlalt presidendi administratsiooni ja julgeolekuteenistuse SBU  kätte,  mida juhib Zelenskõi kauaaegne sõber Ivan Bakanov,“ kirjutab ECFR ja lisab, et „märkimisväärne võim on veel  ka presidendi juhitud  kaitsenõukogul (NSDC), mis tegutseb sisuliselt kvaasiparlamendina.“

Kuigi  USA  on järjekindlalt  nõudnud   SBU kui „postsovetliku impeeriumi „ tiibu kärpida- viimati juhtus see alles  tänavu septembris, pole president Z seda ometi teinud, pigem on  SBU hoopis võimu juurde saanud.

Suvel kui  selgus, et  isegi sõjaväejuhid on   omastanud  riigile saadetud  abi,  tuli president välja  ettepanekuga  võrdsustada  sõjaaegne  korruptsioon riigireetmisega.

Iseenesest õige ettepanek  sai aga korruptsioonivastastelt jõududelt karmi vastulöögi.

Anti-Corruption Action Center (Antac) juhi Vitali Šabunin  sõnul   tahab  president  sellega  hoopis kaitsta kõrgeid ametnikke  korruptsioonisüüdistuste eest  ja hankida  vahendeid oma vastaste hävitamiseks.

„Praktikas tähendab see korruptsioonivastase süsteemi kokkuvarisemist.“

„Kui  riiklik korruptsioonivastane büroo (NABU) ja eriprokuratuur (SAPO) on  korruptsiooni uurimisel suhteliselt sõltumatud  siis ei saa  seda öelda  presidendi administratsiooni poolt kontrollitud  SBU  kohta,“ tõdeb ECFR.

Niisiis, tippkorruptsiooni uurimise õiguse  andmisega presidendi kantselei poolt kontrollitud  julgeolekuteenistusele  annab  Zelenskõile võimaluse  hoopis kaitsta talle  lojaalseid tippametnikke korruptsioonisüüdistuste eest kirjutab POLITICO.(6)

Üheks selliseks on  altkäemaksu andmises  süüdistatud  presidendi kantseleiülema asetäitja Oleh Tatarov.

Tatarovist on saanud  presidendi korruptsioonitaluvuse sümboliks, kuna ta  on järjekindlalt keeldunud  Tatarovit  vallandamast (7).

ECFR kirjutab , et  just Tatarov on see, kes  koos  SBU-ga nurjavad korruptsioonivastaste agentuuride NABU ja SAPO tööd.

Kuigi president Zelenskõil on tugev toetus on  oht, et “ilma konkurentsita  külmub  Ukraina demokraatia”, hoiatab Rahva teenija endine juht  Oleksandr Kornienko,

Soovunelmad tegelikkuse pähe

2019 aasta valimised võitnud  president Zelenskõi partei  Rahva  Teenri   mõju on tasapisi kahanenud, ta  on kaotanud ligi paarkümmend kohta.

Kui 2019 oli  Rahva teenritel   450 liikmelises parlamendis 254 saadikut  , siis  praegu on neid  235, vähe sellest, paljud  neist on veel ka  lojaalsed oligarhidele.

Seetõttu vajab  Zelenskõi  võimul püsimiseks oligarh Kolomaiski  Tuleviku Eest (17)ja Dovira( 19)  hääli.

President pelgab nii armeejuht Zaluznõid kui Kiievi linnapead Vitali Klitškod.  Mõlemad  näivad  talle  järgmistel  valimistel ohtlikud.

President Zelenski on küll populaarne, kuid armee ja  selle juhid on temast veelgi populaarsemad.

Tänavu mais tehtud küsitluses toetas presidenti 83 protsenti rahvast, samas kui  ülipopulaarseid relvajõudusid ja nende juhte  tervelt   93  protsenti.

Kiievi linnapea  heidab presidendile ette, et too on muutunud ilm eksimatuks isevalitsejaks  ning  pole aus esitades  soovunelmat tegelikkuse pähe.

„Kui Zalužhnõi rääkis ummikseisust, siis Zelenskõi ei tahtnud sellest midagi kuulda ja jätkas  vankumatult oma retoorikat, et Ukraina võidab sõja.“

Zalužnõid aga ka maavägede ülemat Oleksandr Syrskyt kui  ühendvägede ülemat Serhi Naevit nähakse tulevase  nn sõjaväepartei eesotsas.

Oma partei võib luua ka paremäärmusliku ideoloogia poolest silmapaistev Aasovi rügement keskendudes  oma saavutustele  Mariupoli kaitsmisel.

„Ei tohiks olla nii, et kõik juhtimisprotsessid on allutatud eranditult ühele inimesele . Siin on autoritaarsuse oht. Demokraatlike reeglite ja põhimõtete säilitamine on oluline ka sõjatingimustes (8).

Endine peaminister Porošenko  on  pannud seljad kokku Kiievi linnapea Vitali Klitškoga, kelle võimu on   Zelenskõi  püüdnud  pealinna seaduse läbisurumisega  murda, kuid see pole seni õnnestunud.  Nii ei saa Zelenskõi talle meelepärast Kiievi linnapead ametisse panna.

Zelenskõile ei meeldi ka see, et  Klitško  on samal ajal  ka Ukraina Linnade Assotsiatsiooni juht.   President pelgab, et  Kiievi linnapea võib taaselustada oma erakonna UDAR  ja temast  võib saada rahulolematute piirkonnajuhtide liidu juhiks.

„Linnapeade partei” loonud Dnipro meer Boris Filatov  on juba astunud presidendile julgelt vastu  ja kritiseerinud teda   autokraatlike kalduvuste pärast(9).

Presidendi suhted on teravad ka  Odessa, Poltaava ja Tšernihivi juhtidega,  kus Rahva Teener 2020 aasta kohalikel valimistel  ei võitnud. ECFR raport tõdeb, et oma võimu kindlustamiseks  kasutab president Zelenski  väiteid,  justnagu  oleks nende piirkondade juhid Venemaa mõju all  ja just seal asuks must auk kuhu lääne abimiljardid  kaovad.

Oligarhid asenduvad uutega

Oligarhide mõju on Ukrainas vähenenud. Ukraina rikkaima mehe Renat Ahmetovi varandus on sulanud nagu kevadine lumi  13,7 miljardilt  4,4 miljardile  dollarile , kuna tema Azovstali ja Ilichi raua- ja terasetehased Mariupolis on peaaegu täielikult hävinud.

Ihor Kolomoiskyst on  seevastu  saanud oligarh, kellel pole vara.  Tema   Privatbanka, telekanal 1+1 ja naftafirmat Ukrnafta kontrollib riik.

Oligarhid on enamasti  kaotanud  ka oma  taskupangad, mitmed  neist on aga  põgenenud välismaale.

Samas  tõdeb  Euroopa Välissuhete Nõukogu et  president Zelenskõi autoritaarse võimu rüpes  küpsevad juba uued oligarhid.

„Vaja on vältida uue oligarhia  tekkimist,“ rõhutab ECFR ja lisab, et oligarhia lõplikuks  kaotamiseks  peaks parlament võtma vastu monopolivastaseid meetmed.  Samal ajal peaks EL andma Ukraina väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele juurdepääsu oma turule.

Pagulaste  tulevane jõud

Mida kauem sõda kestab, seda väiksem on tõenäosus, et kõik pagulased naasevad kodumaale. See aga  mõjutab väga  tugevasti Ukraina tulevast poliitikat.  Septembris oli Euroopa Liidus  4,1 miljonit  Ukraina pagulast, neist  Saksamaal  1 194 900 ja Poolas 958 655.

Poolasse  kavatseb jääda    38 protsenti põgenikest.

ECFR  juhib tähelepanu et kuigi  55 protsenti plaanib Ukrainasse naasta  siis   enamik neist ehk  82 protsenti  on  seadnud  naasmise tingimuseks  “ainult pärast võitu.”

Jevhen Hlibovitski,  Ukraina strateegilist visiooni  koostava  intellektuaalide ja analüütikute rühma liige tõdeb , et    “tulevase populistliku liikumise embrüo on eostamisel just praegu. „

Uus Ukraina populism hakkab  ära  kasutama miljoneid inimesi, kes on sõja ajal  riigi ühest nurgast teise liikunud ja  tõrjutuid ning  töö kaotanud.

Pinnas selleks on  väga rammus.

Maailmapanga andmetel on  sõjast alates  langenud  vaesusesse  üle 7 miljoni ukrainlase.

Reformidega tegelevaid eksperte ühendava kodanikuplatvormi “Uus riik” kaasasutaja., riikliku reforminõukogu endine  liige Valeriy Pekari  hinnangul saab Ukrainast  “solvatud võitjate rahvas”(10).

See  aga  võib  omakorda  areneda Ukraina gaullismiks  viidates  Prantsusmaa sõjaaegse juhi ja Viienda vabariigi rajaja Charles de Gaulle’i poolt  1947. aastal  asutatud Prantsuse Rahva Liidule  RPF ,Rassemblement du Peuple Français.

Tekkiv Ukraina gaullism oleks  uhke Ukraina enda jõupingutuste üle.  See hõlmaks võidufilosoofiat, asetaks selle keskmesse “Ukraina julgeoleku globaalse olemuse”, kangelaste poliitikat ning  näeks ette Ukraina ajaloolise muutumise.

Kuigi  tänase Ukraina peavoolu  identiteet on seotud eurooplasega; võivad postsovetlikud identiteedid  võtta uusi vorme.

OCFR ennustab, et  sõja järel tekib Ukrainas  umbes samasugune poliitiline jõud nagu  pärast sõda Saksamaal.

Kui Saksamaal oli see revanšistliku jõuga, mis seadis oma eesmärgiks  rahumeelsete vahenditega  Reichi taastamise 1937 aasta piirides siis  Ukrainas kujuneb sellest Viktor  Janukovitši  Regioonide Partei  baasil  idaslaavi väärtusega  konservatiivne, euroskeptiline jõud.

Saksamaal sündis Väljasaadetud ja valimisõiguseta isikute blokk (BHE) Schleswig-Holsteini liidumaal, kus peale teist maailmasõda  oli kõige rohkem põgenikke ja ümberasustatud inimesi.

BHE liikmete seas oli  palju   natsionaalsotsialistliku partei  endisi liikmeid ja  riigiteenistujaid, kes denatsifitseerimise tõttu olid töö kaotanud.

Parteijuhi   Waldemar Krafti sõnul on BHE  „ka endiste natside partei, kuid mitte nende partei, kes on endiselt natsid.”

1950 . aastal, kuus kuud pärast BHE loomist toimunud valimistel sai uus poliitiline jõud vägeva  tulemuse,  ehk 23,4 protsenti häältest ja  Kraftist sai Adenaueri valitsuse minister.

Lootused vene häältele

Kuigi  nn keelepuristide jaoks on  vaenlase keeles  rääkimine võrdne riigireetmisega, räägib  tervelt 41 protsenti Ukraina kodanikest kodus endiselt kas ainult vene või vene ja ukraina keeles .  Seetõttu pole ime, et  kõik poliitilised jõud  noolivad  ka venekeelsete valijate hääli.

2020 aastal läbi viidud uuringu järgi  oli 19  miljoni  valimisõigusliku ukrainlase kodukeeleks vene keel.  Need inimesed  elasid riigi ida ja lõunaosas ja  ei tundnud uhkust selle üle,  et on ukrainlased.  Need inimesed   uskusid , et  suurimat vastutust  käimasoleva sõja eest  kannab  Ukraina.   Nende arvates ei saa Ukraina ja Venemaa pärandit  lahutada,“ kirjutab Anne Applebaumi juhitud uurimisrühm (11).

Tänaseks on  pilt oluliselt muutunud.

Kui enne Venemaa sissetungi  toetas venemeelseid erakondi  18–20 protsenti inimestest,  siis nüüd  on  see number  langenud  3–5 protsendile.

Riigi venekeelses  idaosas suhtub  Venemaasse positiivselt vaid 4 protsenti  ja  lõunas  kõigest 1 protsenti inimesi. Samal ajal toetab  NATO-ga liitumist  vastavalt   69   ja  81 protsenti.

Ukraina venekeelsed inimesed on teelahkmel. Mõned  neist valivad  täieliku assimileerumise tee   patriootliku ukrainakeelse identiteediga, teised aga kultuurilise ja rahvusvähemuse staatuse.

Olukorras kus senised venemeelsed parteid on keelatud,  nende juhid Ukrainast  pagenud,  on  paslik küsida  kes võiks  järgmistel valimistel saada venekeelsete ukrainlaste hääled.

Kõige suuremad lootused   on   Zelenskõi Rahva Teenril.   2019  võidutses just tema  vene  kodukeelega piirkondades.  Võib eeldada, et  ta  pöördub venekeelse elanikkonna  poole „natsionalistliku populismi ja venekeelse patriotismi  seguga“ ennustab värske  uuring(12).

Venekeelseid valijaid noolib ka  Zelenskõi endise nõuniku Oleksi Arestovitšiga  seotud jõud. Arestovitš kasutab ära rahva  rahulolematust  natsionalistlike liialdustega ja  räägib venekeelsest  patriotismist  ning arvab, et Ukraina peaks   nõudma  Venemaalt välja oma osa  kunagisest keiserlikust pärandist, sealhulgas vene keele ja vene kultuuri trofeed.

Vene hääli püüab ka  Zelenskõi  teine kunagine  liitlane, parlamendi endine spiiker Dmitro Razumkov.  Erinevalt enamikest Ukraina poliitikutest ei häbene ta  ka praegu  pidada  venekeelseid kõnesid.

Vene keeles pöördub oma valijate poole ka valdavalt venekeelse  Harkivi linnapea  Ihor Terekhov.

Ühinemisotsus „tingimusteta“

2022 . aasta juunis kehtestas Euroopa Liit seitse kriteeriumi, millele Ukraina peab ühinemiskõneluste alustamiseks täitma.

Viis neist  keskendusid korruptsioonile, kuid  ükski ei puudutanud ei  demokraatia taaselustamise probleeme ega  oligarhide mõju vähendamist.

EL-i viimane  nõudmine  oli, et Ukraina peab läbi viima kohtureformi.

Pole ka ime, Ukraina kohtusüsteem on  tänaseni sügavalt korrumpeerunud.  Seda usaldab vaid 17 protsenti inimestest, seejuures vaid 3,7 protsenti usaldab seda täielikult.

Paraku on kohtureform takerdunud ning   uute kohtunike leidmine  2000-le vabale ametikohale  on lükatud  määramatusse tulevikku.

ECFR  hinnangul  ei meeldi   kohtu reformimine ei  SBU-le  ega  kohalikule maffiale . Euroopa Välissuhete Nõukogu  ütleb otse, et  „Maffiavõrgustikud on varem osutunud reformide suhtes immuunseks.“

„Ülemkohtu juht Vsevolod Knjazjevi  ise vahistati alles  maikuus ühelt oligarhilt 2,7 miljoni dollari suuruse altkäemaksu võtmise eest. Masendav oli sündmus  seetõttu, et  ülemkohtu juht  oli äsja  läbinud kontrolliprotsessi.

“EL-i sisenemine sarnaneb maratoniga“ kirjutab Ukraina Pravda  diplomaat   Asier Luzuriat  kes  Ukrainat kureerib : „See on 42 kilomeetrit . Teile võib tunduda, et finiš on lähedal kuid  tegelikult olete  sellest  vaid veerandi läbinud.“(13).

Euroopa Välissuhete Nõukogu  hinnangul tehti 2023. aasta novembris  ühinemisotsus “tingimusteta,” seejuures  neli kriteeriumi loeti „täidetuks“ ja kiideti , et on saavutatud  „teatud edu.“

Reformide peamiseks takistajateks  ei ole enam oligarhid , vaid  hoopis  riik, eriti osa presidendi administratsioonist ja julgeolekuteenistused, mille reformimine  on lükatud edasi sõjajärgsesse aega ning  reformimata kohtusüsteem.

Nii   avalikkus kui valitsusväliste organisatsioonid   soovivad, et EL oleks  nende riigiga  käitudes karmim ja kasutaks rohkem tingimuslikkust. Ühes  aasta alguses tehtud küsitluses ütles 53 protsenti ukrainlastest, et rahvusvahelise finantsabiga peavad kaasnema reforminõuded.

Lugemissoovitused:

(1). Reformation nation: Wartime politics in Ukraine. ECFR, 4.12. 2023,

(2) Ukraine,s Demography in the Second Year of the Full-Fledged War. Wilson Center. Blog of Kennaan Institute.  27.06.2023.

(3) Нові мешканці Закарпаття: ситуація та потреби переміщеного населення NISS 25. 5.2023,

(4)Nation-building from (below) the grassroots: Everyday nationalism in Ukraine’s bomb shelters  Nations  and natsionalism. 26 September 2022,

 (5).  Russia’s War in Ukraine: Identity, History, and Conflict  Jeffrey Mankoff. CSIS, 22.4 2022,

(6). Zelenskyy’s corruption crackdown plan raises cover-up fears. Politico 28.08. 2023,

(7). Court orders closure of bribery case against top member of Zelensky’s administration 12. 01. 2022, The Kiyw Independent,

(8). Streit zwischen Klitschko und Selenskyj eskaliert, Bild. 6. 11. 2023,

(9). Ukraine,s Other Battle: Zelensky vs. The Mayors. Carnegie Politica.25.05.2023 ,

(10). Виграти війну, програти мир: інерційний сценарій. Валерій Пекар,  9. 3.2023

(11).  Wars” to a Common Future: Overcoming Polarisation in Ukraine. Anne Applbaum jt.  The London School of Economics and Political Science, July 2020,

(12) As Politics Returns to Ukraine, the Fight for Russian-Speakers, Votes Begins. Carnegie Politica. 1. 11.2023,

(13). EU believes that Ukraine has walked only quarter of its path to defeat corruption. Ukrainska Pravda, 11.12.2023

 

 „Sellisel raskel ajal tuleks  vaimu tõsta, mitte  ebameeldivaid asju öelda. Aga vaikida ka ei saa „ kirjutab  Ukraina  arvamusliider Valeri Pekar, kodanikuplatvormi “Uus riik” kaasasutaja  oma  loos  „Võida sõda, kaota rahu: inertsiaalne stsenaarium.“ 9. märtsist 2023.

Kuna  Eestis kajastatakse Ukrainat kahjuks ühekülgselt, siis  püüan seda parandada ja teen kokkuvõtte  Valeri  mõtetest .

„Keegi peab meile ütlema, kuhu me läheme ja mis juhtub peale võitu,“ kirjutab Valeri :“ Enesepettusega tegelemine on halb lugu.“

  1. Riik kaotas sada tuhat parimat inimest ja on varemetes, mõned linnad on täielikult hävinud ja mõnes piirkonnas on tõeline humanitaarkatastroof. Eelarves on tohutu auk. Meie parimad pojad,- sõjaväelased, naasevad kurnatuna koju.  Nende jaoks on esmatähtis oma tervise ja kodu taastamine. Kogu ühiskond kannatab  raske trauma käes. Keegi  ei taha Euroopa Liitu  suurt riiki, mis on probleem, mitte  võimalus .

2.  Kuigi Ukraina poliitiline eliit nõuab nii raha kui ka liikmelisust (“kõigepealt Euroopa integratsioon, siis reformid”, “võitjate üle kohut ei mõisteta”, “olete meile võlgu, sest me päästsime teid” jne)  rahvusvahelisi partnereid see retoorika ei  veena kuna Ukraina ei ole oma kohustusi  reformide läbiviimisel täitnud . Esiteks ei ole nad unustanud  meie arvukaid varasemaid pettusi. Teiseks kardavad nad uue oligarhide rühma ilmumist, kes  nende raha omastab.

3.Riigi taastamine pannakse ootele.

Euroopa valitsused tõrjuvad õrnalt välja neid, kes pole juurdunud  samas  julgustavad neid, kes suudavad juurduda –  kõik vajavad haritud ja  töökaid inimesi .

Lastega naised naasevad koju oma mehe juurde või mehed ühinevad oma peredega.

4.  Ukrainas ei ole hästi tasustatud tööd. Erasektori töökohad nõuavad erainvesteeringuid ning avalik sektor on niigi ülekoormatud.  Oma ettevõtte loomise tingimused ei kannata välja võrdlust naabritega. Suur osa ettevõtetest on juba kolinud  Kesk- ja Ida-Euroopa riikidesse . Koole ja haiglaid taastatakse minimaalses mahus. Äsja vabastatud territooriumid ja täielikult hävitatud linnad nõuavad tohutuid investeeringuid. Algab pöörane inflatsioon, mis püsis aastatel 2022–2023 tänu rahvusvahelisele abile  madal. Nüüd on riik   sunnitud rahatrükipressi tööle panema, et vähemalt kriitilise tähtsusega infrastruktuur  üles ehitada.

5.Olukord halveneb, kuid ei tekita protesti. Aktiivne vähemus on kurnatud ja lõhestatud kunstlike tülidega. Kontrollitud meedia ja sotsiaalmeedia kaastöötajad tembeldavad  valitsuse  igasuguse kriitika rahvusliku ühtsuse kahjustamiseks. Muide, ka Venemaa propaganda pole kuhugi kadunud.

6.Kontroll õiguskaitseorganite sh. korruptsioonivastase võitlusega tegelevate organite , parlamendi ja meedia üle kuulub väikesele inimrühmale. Oligarhid, kes Ukraina  senises ajaloos toetasid oma huvides poliitilist pluralismi ja etendasid sellega mõnel juhul positiivset rolli ,on  sõja tulemusena areenilt lahkunud. Detsentraliseerimisreform on takerdunud,  kohalikud liidrid aga  valiku ees kas vanduda keskvalitsusele   truudust  või saada  represseeritud.

7.Poliitiline eliit saab hävinud riigis täieliku kontrolli elu üle ,ega mõista, et selle taastamiseks on vaja sellest osaliselt loobuda. Ukraina võimude ja rahvusvaheliste partnerite vaheline dialoog meenutab dialoogi autopiloodi ja automaatvastaja vahel.  Parimal juhul liigub eurointegratsioon “lasteaia” stsenaariumi järgi.  Oleme muutumas  Ungariga sarnaseks riigiks, kus formaalselt on demokraatia ja vaba turg  kuid tegelikult on kontroll poliitika, majanduse ja meedia üle koondunud ühe klanni kätte, kes seab oma riigi Euroopa vastu ja jagab raha tänulikele.

  1. Eelnevate aastate võtmereformid on raugemas, ning neid ellu viinud inimesi ähvardab vanglasse sattumine. Sellised juhtumid on teada 2023. aasta algusest. Kulisside taga on Venemaa eriteenistustele lähedased tegelased ( kõik nimed teada). Korruptsioonivertikaal on tipus suletud, korruptsioonivastased organid kontrolli all, nõukogud hävitatakse, avalikke organisatsioone kas ostetakse või lükatakse kõrvale. Positiivsed blogijad selgitavad rahvale lihtsas keeles, miks see vajalik on.
  2. Poliitiliselt kõige ohtlikum rühmitus on populaarsed sõjaväejuhid ja aktiivsed vabatahtlikud. Populaarseimad neist likvideeritakse kriminaalmenetlusega süüdistades neid  volituste ületamises, reeglite rikkumises ja riigile materiaalset kahju tekitanud otsuste  langetamise eest. Protestid marginaliseeritakse.
  3. Kuna rahvusvahelised partnerid ei andnud meile ei raha ega võtnud meid Euroopa Liitu , siis hakatakse rahvale rääkima , et lääs hülgas meid, kurnas  ja pettis. Sellega on  lihtne  õigustada vaesust ja hävingut, tööpuudust ja hindade tõusu.

Oleme muutumas nördinud võitjate rahvaks.

 

Meeleheitlikult oma vabaduse eest võitlev Ukraina  üritab samal  end  parun Münchauseni kombel  ka  korruptsioonisoost välja tõmmata.

Läinud suvel  palus  Ukraina  valitsus välisabi  51 200 kilomeetri  sõjas  puruks pommitatud teede taastamiseks.

Samal ajal avastasid Raadio  Vaba Euroopa Ukraina uuriva toimetuse ajakirjanikud  ootamatult kuhu valitsuse enda  miljonid kaovad(1).

41 miljonit kuberneri  tüdrukule

Kui meil kandis Slava Ukrainõ juht Johhana-Maria Lehtme 1,5 miljonit eurot oma Lvivi endisest abilinnapeast silmarõõmu ilusalongile , siis Dnipropetrivski oblasti kuberner Valentõn Reznitšenko   oli suunanud 41 miljonit dollarit oma  fitnesstreenerist silmarõõmu Yana Khlanta  spordiklubile.

Erinevalt eestlaste annetatud rahast ei läinud see  rindele saadetavate kiirabiautode ümberehitamiseks, vaid oblasti purustatud teede ja sildade  remondiks.

Lugu oli erakordne mitmes mõttes.

Esiteks on   purustused Dnipropetrovski teedel ühed väiksemad Ukrainas, teiseks  oli sinna suunatud summa  suurem kui Harkivi, Sumõ, Kiievi ja Odessa   reaalselt purustatud teede taastamiseks.

RFE uuriv lugu kirjeldab detailselt kuidas ja kelle kaasabil  miljonid  liikusid.  Selgub, et   kuberner  ja president olid vanad kamraadid.

Presidendi pressiteenistus teatas ajakirjanikele , et  kuna sõja ajal on info salajane  siis tuleb riigipea vastus  peale sõja lõppu.

Sõdurile kolm korda kallim muna

Dnipropetsrivski kuberneri ja tema tüdruku lugu on üks paljudest.

21 jaanuaril  ilmus lugu sõjaaja seni suurimast korruptsioonist, kust selgus, et  kaitseministeerium maksis  355 miljoni dollarilise lepinguga   sõdurite toidu eest turuhinnast kaks-kolm korda kõrgemat hinda (2 )

Üks muna  eesliini sõdurile maksis 17, samas kui poest sai selle vaid 7 grivnaga.

Samal ajal  tabati taristuministri asetäitja   generaatorite  soetamiseks mõeldud 400 000 dollari näppamiselt.

Maikuus  võeti  2,7 miljoni dollari suuruse altkäemaksu pärast rajalt maha  ülemkohtu esimees Vsevolod Kniaziev.

10 000 dollarilise ametipalgaga mehe kodus leiti diivanist miljon dollarit, töökabinetist aga pool miljonit (4)

Transparency Internationali andmetel on Ukraina kõige korrumpeerunum riik Euroopas.

Siin on praktiliselt kõik müügis.

Soovite osta doktorikraadi?

Ukrainas on kombeks, et  ülemustel peab   doktorikraad olema . Tahad ametniku või  poliitikuna   karjääri teha  pead endale  doktorikraadi ostma.

Doktorikraad on kõrgelt hinnatud tollis, politseis, prokuratuuris, maksuinspektsioonis, julgeolekuteenistuses, piirivalve-, sõjaväe- ja avalikus teenistuses.

See sillutab teed otsustajate sekka, tagab kõrgema palga ja boonused (5).

Mõistagi on doktorikraad ka  kõikidel  senistel Ukraina presidentidel .    President Zelenski on esimene, kellel seda pole.

Professor Osipian kirjeldab sürrealistlikku olukorda Ukraina akadeemilisel maastikul.

Dissertatsioonide  turul   on  kõik müügiks: alates väitekirja teema valikust ja  teadusartiklite   kirjutamisest ning teadusministeeriumi poolt aktsepteeritud ajakirjas avaldamisest monograafiate kirjutamiseni  ja   „sõltumatute „ välisretsensioonide saamiseni välja.

Väitekirja saab tellida   mis tahes valdkonnas.

Kõige nõutavamad on  majandus- ja õigusteaduste doktori kraadid, kõige kallim aga meditsiinidoktori oma.

Magistrikraadi saab   5000 dollariga , doktorikraadi eest tuleb  maksta juba 25 000.

„Selle tulemusena võib ka  kirjaoskamatu inimene omandada doktorikraadi,“ „tõdeb  professor Osipian.

Klanniühiskonna  karm reaalsus

Maailmapanga hinnangul iseloomustab Ukrainat klannikapitalism.See on majanduse juhtimise mudel, kus  poliitilised otsused alluvad vähesele hulgale ettevõtetele lubamatule mõjule (6).

Kuigi  vaid 2 protsenti ettevõtetest on „poliitiliselt seotud,“ on  nende käes üle 20 protsendi Ukraina ettevõtete kogukäibest ja üle neljandiku varadest.

Klanni liikmed saavad  riigihangetel endale paremad palad ja neil on privileeg riigivara erastamisel.

Selliste ettevõtete auditeerimise tõenäosus on 61 protsenti väiksem kui mitteseotud ettevõttel.

John Lough kirjeldab  mõjuka Briti mõttekoja Chatham House toimetises  Ukraina  kapitalismi olemust (7).

See toetub neljale sambale.

  1. Oligarhide huve esindavad  ja  nende poolt kinni makstud kõrged ametnikud  mõjutavad valitsuse otsuseid,
  2. Parlamendiliikmed saavad oligarhidelt   tasu vajalike seaduste läbisurumiseks,
  3. Süsteemi huvide kaitseks  mehitatakse kohtusüsteem ja õiguskaitseorganid  lojaalsete inimestega,
  4. Peamised meediaväljaanded on  omade  käes ja need pakuvad  „õigetele“ poliitikutele  piisavalt esinemisvõimalusi, kujundavad rahva arvamust  suurettevõtetele meelepärases suunas , samal ajal  rünnates neid, kes sellele vastu astuvad.

Nimetatud neli tugisammast annavad võimaluse kasutada erinevaid mehhanisme erinevates kombinatsioonides ja erineva intensiivsusega oma huvide edendamiseks.

Miljardär  Igor Kolomaiski  kontrollib parlamendis   40  saadikut,  teine miljardär  Dmytro Firtash 15-e, kolmandal,  Rinat  Ahmetovil on  vaid kuus.

Chatam House  tõdeb, et  selline olukord on  olnud  erakordselt stabiilne:

„Ukraina korruptsioonivastane infrastruktuur on väike “saar” sügavalt vaenulikus  meres .“

Korruptsioon sõja ajal

Kuigi president  Zelenski armastab korrata, et Ukraina peab korraga kahte sõda-  ühte Venemaaga ja teist kohalike korruptantidega  on analüütikute hinnangul  viimane  takerdunud.

„Ukrainas on korruptsioonist rääkimine  tänapäeval omamoodi tabu. Neid, kes muret tekitavad, on süüdistatud “Vene propaganda” levitamises.“(8)

Foreign Policy  kirjutab, et kuna sõja ajal on paljud asjad   salastatud,  on  korruptsiooni paljastavate  uurivate ajakirjanike töö raskendatud  ja korruptandid  saavad taas vabamalt hingata(9).

“Paljud vihkavad mind arvates , et  sedasi  aitan Venemaad, diskrediteerides Ukrainat lääne silmis,” ütleb  nimekaim uuriv ajakirjanik  Juri Nikolov,  mees kes  avastas, kuidas kaitseministeeriumi juhid   sõdurite toidu pealt  teenivad.

Nikolov peab silmas, et korruptsioonist kirjutamine  võib nõrgendada Lääne sõjalist toetust Ukrainale.

“Ma tõesti ei tahtnud seda avaldada,” ütles ajakirjanik FP-l.  Et minimeerida loo võimalikku mõju sõjategevusele, saatis Nikolov  oma loo esmalt kaitseministeeriumile ja presidendi kantseleile, lootes, et ametnikud tunnistavad kiiresti oma vigu ja tegelevad nendega. Paraku keegi ei reageerinud.

SCEFUS, Rootsi  välispoliitika instituudi  Kesk- ja Ida-Euroopa uuringute keskus kirjeldab  avameelselt tänast olukorda Ukrainas(10).

Kuigi  ülemraada  võttis mullu vastu  uue riikliku korruptsioonivastase strateegia ning  valitsus kinnitas  programmi  pole korruptsioonivastased meetmed täna prioriteetsed, ning nende rakendamiseks eriti  kohalikul tasandil ei jätku ressursse.

Omavalitsused   saavad tohutul hulgal välisabi, kuid selle jaotamist enamasti  ei kontrollita  ning tihti saavad ametnikud sõjast kasu.

Kui keegi  ka vahele jääb on korruptantidele määratavad karistused  leebed.

Korruptsioonivastase võitluse  vahedaim mõõk  – riigihangete elektrooniline süsteem PROZORRO on sõja lõpuni  tuppe peidetud  ning  riigi  1,3 miljonit  ametnikku saavad  rahulikult hingata- ka nemad ei pea enne sõja lõppu  seni kohustuslikku  varade ja tulude deklaratsioone esitama.

Avatud registrite puudumisel kasvab korruptsioon plahvatuslikult ja hämaruse  varjus sirgub vaikselt  oligarhide uus põlvkond.

NABU, rahvuslik korruptsioonivastane büroo ei saa korruptante kelle püüdmiseks ta loodud on  iseseisvalt salaja pealt kuulata,

Transparency Internationali Ukraina juhid imestavad kuidas  tänavu märtsis  NABU juhiks saanud   väikese sissetulekuga  Semen Kryvonos ja tema naine on suutnud  saada Kiievi lähedal seitsme ja poole hektari suuruse maa, maja ja korteri  ning  veel kümne maatüki omanikuks(11).

OECD  Rahvusvahelistes äritehingutes altkäemaksu andmise töörühma esimees   ja Ukraina riigikaitse korruptsiooni monitooringu juht  Drago Kos tunnistab  EUCRIM värskes raportis.  , et on suur  oht, et Ukrainale saadetud  rahalised vahendid  lähevad  vasakule(12).

Kos  kirjutab, et  Ukrainat abistavate NGO-de seas leidub  selliseid kes välismaalt saadud abi  enda kasumiks muudavad.

  1. mai seisuga on Ukraina saanud  doonoritelt 165,4 miljardit eurot

Kuidas  nõiaringist välja murda?

Selleks, et Euroopa Liitu ja Natosse saada tuleb Ukrainal iga hinna eest riiki lämmatavast korruptsiooniringist välja murda.

President Zelenski  on lubanud viia Ukraina korruptsiooniindeks EL keskmisele tasemele.

Arvestades, et  eelmisel aastal oli Ukraina korruptsiooni indeks  33, EL-s keskmiselt aga 61, tähendab see ebainimlikku hüpet.

Paraku  on Ukraina  näitajad viimastel aastatel mitte tõusnud ,vaid pigem langenud(13)

Kui  2020 aastal oli Ukraina 140 riigi  seas  72-l kohal, 2021  74, nüüd rebib   Surinami, Burkina Faso ja Uzbekistaniga  76 koha pärast  tõdeb  World Justice Project  2022(14).

Vahetult enne Euroopa Komisjoni juhi  Ursula von Leyeni   veebruarikuist Kiievi visiiti lasi president Zelenski  korraga  lahti 15 kõrget aukandjat, nende seas  neli aseministrit, peaprokuröri asetäitja, presidendi nõuniku, viis kuberneri ( nende seas ka Dnipropetrovski oma) , kaks agentuuri juhti ja presidendi nõunik(15).

Üha rohkem on  viiteid, et  korruptsiooniga võitluse  hoogtöö  lipu all  püüab üks seltskond   vabaneda oma konkurentidest.

„Silmapaistvate  reformijate kohtu alla andmine, süüdimõistmine ja vangistamine  on Ukraina jaoks katastroof. „

Samal ajal püütakse  oma liigse innukusega jätta EL-le mulje, et Ukraina on kohe kohe  valmis liitu saamiseks(16).

Tõsiseks murekohaks on see, et  NGO-de kaasamine korruptsioonivastases tegevuses on piiratud( 17).

Suuremad doonorriigid mõtlevad mitu sammu ette ja arutlevad  kuidas tagada , et peale sõda  Ukrainasse saadetavad sajad miljardid hoopis  uute oligarhide tasku ei kao.

„Kui majas möllab tulekahju, ei ole asendusvaipade värvi üle arutamine  esmatähtis “ alustas  The Guardian tänavu 16. juunil oma lugu  Ukraina sõjajärgsest ülesehitustööst(18).

Ajaleht  juhib tähelepanu, et  lääneriikide tegevus sõjaaegses Ukrainas meenutab  nende tegevust  sõjaaegses Süürias.

Nii  siis kui praegu  korraldatakse  riigi sõjajärgse ülesehitusele pühendatud lõputuid konverentse.

Kui  Süüria sõja aegsete konverentside eelduseks oli  Bashar al-Assadi lüüasaamine, siis täna on selleks  Putini lüüasaamine.

Sümpoosionide  hulk  sunnib  küsima, kuidas on tagatud, et    miljardid ei maandu  lõpuks  Ukraina eliidi  taskutes.

Maailmapanga rehnungi järgi kulub Ukraina ülesehitamiseks  vähemalt 411  miljardit dollarit

Lehe väitel  pole  riikidel ja pankadel sõja järel  sellist  raha  kusagilt  võtta.

Guardiani  sõnul  on õhus väga teravad küsimused.

Näiteks kui palju pagulasi, kes on elanud Lääne-Euroopas kaks aastat,  pöörduvad  tagasi koju ja

millise koha omandavad  sõjajärgses Ukrainas Vene piiril asuvad suurlinnad   Harkiv, Lugansk, Donetsk ja Mariupol.

Viited :

  1. Brought Great Rewards For A Company Linked To Dnipropetrovsk’s Government And An FBI Fugitive Radio Free Europe 3.01 2023
  2.  Juri Nikolov. The Ministry of Defence Continues to Buy Food at Eccessive Prices. Kiev Post. 21.01.2023
  3. Ukrainian deputy infrastructure minister arrested, charged with taking bribes in embezzlement case. Meduza. 22.01.2023.

4. Верховний суд звільнив свого голову Князєва після затримання його НАБУ.Ukrainskaja Pravda.  16.05.2023

 

  1. Ararat Osipian.Let me write a dissertation for you: the micro-level cost-benefit approach to doctoral degree fraud A Journal of Comparative and International Education 2021. 51 (4).
  2. What Is the Cost of Crony Capitalism for Ukraine? World Bank, 2018.
  3. Ukraine,s system of crony capitalism. Chatham House 1.07.2021.
  4. Biden says he’ll back Ukraine as long as it takes. But some take aim at the price tag  NPR. 20.02 2022,
  5. War Hasn’t Deterred Ukraine’s Anti-Corruption Fighters .Foreign Policy,  28, 02. 2023,
  6. Anti-corruption  Reform in Ukraine After Russia’s Full-Scale InvasionSCEEUS, No. 9 13. 06.2023.
  7. NABU COMPETITION: 5 CANDIDATES TO WHOM TI UKRAINE HAS MOST QUESTIONSTransparency International. February 17, 2023

12. War and Corruption in Ukraine .EUCRIM, 2, 2022World Justice Project  2022

  1. WJP Rule of Law Index. World Justice Project  2022.
  2. Corruption Pereceptions Index 2022. Transparency International.
  3. Zelenskiy ramps up anticorruption drive as 15  Ukrainian officials exit.  The Guardian,  24.01,2023.
  4. High stakes for Ukraine as clampdown on corruption comes under scrutiny. Guardian, 18.04.2023.
  5. Ensuring NGO Accountability for Reconstruction and Humanitarian Relief in Ukraine.
  6. As well as fighting Russia, Ukrainians are battling corruption in home.  The Guardian, 16. o6. 2023.

Kui lääs peab sõda oleviku türannia vastu, ei tohi see hävitada rahumeelse tuleviku võimalust.

Alles see oli kui tühistasime ühe oma kultuuri suurkuju   Andres Mustoneni, kuna too  söendas ühel Venemaa muusikafestivalil esineda.

Alles see oli kui  tühistasime   oma  tennisetähe  Kaia Kanepi  kui too  rahvusvahelisel turniiril  söendas ühes venelannaga tennist mängida.

Alles see oli kui Prantsuse Lütseumi  teenekas vene keele  õpetaja ja õpikute autor  Eleonora Rudakovskaja    kaotas töö  Puškini nimelisel  rahvusvahelisel  vene keele õpetajate konkursil osalemise pärast.

Samal ajal aga korraldab Euroopa Liit Venemaal  oma filmifestivali ja  tema  suursaadik  Roland Galharague  deklareerib, et

“Euroopa Liit soovib Venemaa Ukraina- vastase sõja keerulises kontekstis näidata, et eurooplaste ja venelaste suhted võivad jätkuda, „  lisades, et  „Vene kultuur on osa Euroopa kultuuripärandist,  Vene ajalugu ja kunst on lummanud ja inspireerinud maailma, Vene kino on aga puudutanud inimeste südameid ja meeli kogu maailmas.“ (1).

Õhk säriseb

Kuidas need asjad kokku lähevad ?

Õhk säriseb ja seisukohad on risti vastupidised.

Ukraina instituudi juht  nõuab mitte üksnes Vene nafta vaid ka vene kultuuri tarbimise lõpetamist. Enamik Euroopa riike pole seda paraku teinud.

Feministliku romaani “Ukraina seksi väliuuringud“ autori Oksana Zabuzhko arvates  „hingavad    vene inimesed ainult vee all ja vihkavad  neid, kel on  lõpuste asemel kopsud“ ja et  Venemaa dekoloniseerimine on võimatu ilma selle kultuuri täieliku tühistamiseta.

Kui Eesti, Läti ja Leedu on  sellega  nõustunud,  siis Taani ja Portugal  tegid   seda vaid sõja alguses, Saksamaa kultuuri- ja meediavolinik Claudia Roth  teatas seevastu , et “sõda peab Putin, mitte Puškin”.

Ukraina kultuuriminister Oleksandr Tkatšenko nõuab , et liitlased lõpetaksid Tšaikovski muusika esitamise ja Tallinnas  tuuaksegi lavale Tšaikovski Luikede järv ilma Tšaikovski muusikata.

Riias  lammutatakse  samas  Puškini  ausammas enne veel   kui Kiievis (2,3).

Haarlemi  filharmoonia asendab Tšaikovski ja Stravinski kontserdid Ukraina omadega. Horvaatia rahvusooper  võtab repertuaarist maha  Puškini Jevgeni Onegini.

Gogoli  hindamine on osutunud  kaelamurdvalt keeruliseks : Ukrainas sündinuna  on tema  ukrainakeelsed lood  lubatud, samas on aga  keelatud   tema Peterburis  kirjutatud  „Surnud hinged“ jt. teosed, kuna õpilastel on  neid teoseid  “ajaloolise konteksti ” tõttu raske mõista.

Kaheldav efekt

„Vene kultuuri  tühistamine tuleneb veendumusest, et sarnaselt majandussanktsioonidega nõrgendab   president Putini võimuhaaret ja julgustab Venemaa elanikkonda tema vastu pöörduma, „ arutleb inglise kirjanik ja kunstikaupmees Ivan Lindsey(4).

Lindsey   hinnangul  annab tühistamine soovitule  vastupidise tulemuse-   see  tugevdab   hoopis Venemaa slavofiilseid kalduvusi.

“Vastu seina surudes koonduvad venelased ainult tihedamalt juhtkonna ümber.”

„Tühistamise äärmuslikumad pooldajad usuvad , et vene kultuuris ja vene hinges on põimitud metsikus, mida leiab vene kunstis, muusikas, tantsus ja kirjanduses ning see seletab Venemaa käitumist Ukrainas.“

Lindsey tuletab  meelde, et Krimmi sõja veteran  Lev Tolstoi oli tegelikult  pühendunud patsifist. Sõja mõttetus läbib kõiki tema eepose “Sõda ja rahu” 800 lehekülge. Mind paneb mõtlema, kas need, kes on teda tühistanud   on teda ka päriselt lugenud.

„Kultuurisidemete  katkestamine aitab Putinil  isoleerida Venemaa Euroopa väidetavalt dekadentlikest seksuaalkommetest, pluralismist ja inimõigustest „ kirjutab Soome kirjanik Rosa Liksom(5).

„Kui venelased isoleeritakse  on oht, et Weimari vabariigis toimunu võib korduda. Kui ehitame inimeste vahele müüre ja isoleerime vene rahva ülejäänud Euroopast, võivad tagajärjed olla kohutavad. “

„Vene teadlaste kõrvaldamine rahvusvahelistelt konverentsidelt, Tšaikovski teoste esitamise lõpetamine või  Vene filmide eemaldamine festivalidelt on  sammud tagasi kuristikku., „ põrutab  nimekas Ukraina  filmiprodutsent Alexander Rodnyansky, mees kes on Venemaal välisagendiks  nimetatud ja kelle poeg töötab president Zelenski nõunikuna(6).

„Kui lääs peab sõda oleviku türannia vastu, ei tohi see hävitada rahumeelse tuleviku võimalust.“

Sama meelt on New Yorgi ülikooli rahvusvaheliste suhete professor Nina  Hruštšova:

„Vene kultuuriga suhtlemisest keeldumine ei muuda Putini  meelt , rääkimata sellest, et see sunniks teda Ukrainast lahkuma.“(7).

Lindsey sõnul  iseloomustab tühistamiskultuuri  see, et ta ei talu mingit arutelu.

„Igaüht, kes julgeb  tühistamises kahelda  peetakse “Putini agendiks.“

Nii viskas Ukraina filmiakadeemia   oma  liikmete seast välja režissöör Sergei Loznitsa, kes kutsus üles olema Vene artistide tühistamisel ettevaatlik, kuna  alati pole selge, mis teeb millegi  “venelikuks”.

Soovitused Euroopa  juhtidele

Euroopa Välissuhete Nõukogu (ECFR ) raportit  lugedes selgub, et hiljutine filmifestivali korraldamine Venemaal polnud  pime juhus(8).

See on  Euroopa katse kasutada käimasolevas sõjas  oma  „pehmet“ jõudu.

Maineka  mõttekoja   hinnangul   on „ Venemaa kultuurisidemete  boikoti pealesurumine, või isegi mitteametlik julgustamine vastuolus  sõnavabaduse jt euroopalike väärtustega, ning  näitab  Euroopa Liidu nõrkust.“

Raport küsib  kas  Euroopa liidrid  peaksid  solidaarsuse märgina  Ukrainale Venemaa kultuuri boikoteerima ja vastab , et  üksnes Ukraina  ise on õigustatud   seda tegema.

Kui tegemist pole just  Putini või Vene riigiga otseselt seotud kunstnikega  peaks  Euroopa  suhtuma sellesse ettevaatusega.

ECFR sõnastab mitmed olulised seisukohad millest Euroopa Liidu juhid peaksid praeguse  sõja ajal  lähtuma:

1.“Valitsused eeldavad sageli, et kodanikke tuleb kaitsta Venemaa kultuuri ja meedia kahjulike mõjude eest. Selline lähenemine pole mitte ainult paternalistlik, vaid ka kahjulik.“

2.„Vene kultuuri, meedia ja kodanike kohaloleku piiramine EL-is võib anda Euroopa võimudele ajutise võimutunde. Kuid see on vastuolus  Euroopa kuvandiga kui avatuse, mitmekesisuse ja vabaduse piirkonnaga. See annab  Venemaale õiguse  väita , et Euroopa on silmakirjalik ja nõrk.“

3.„Euroopa juhid peavad olema väga ettevaatlikud kuidas nad sõnastavad  Venemaa vastutuse  sõja eest Ukrainas. Nad ei tohiks väita, et kõik venelased kannavad ühesugust  vastutust “Financial Timesi  väliskommentaator Gideon Rachman kirjutab  tabavalt,  et sõda Ukrainas peetakse sisuliselt kolmel rindel ja kolme peategelase- Venemaa, Ukraina ja  Ukrainat toetava lääne vahel(9).

Esimene rinne on lahinguväli ise, teine on majanduslik, kolmas aga tahte lahing ( battle of wills ).

„See, kes tahtelahingu võidab, on  veelgi olulisem kui see, mis toimub majanduslikul ja sõjalisel maastikul. „

Rachmani sõnul  pole vaid  relvi täristades ja vastast  majandussanktsioonidega pitsitades  võimalik üheski sõjas edu saavutada.

Ukrainat relvade ja laskemoonaga varustades, ning  nende sõdureid  välja õpetades ja üha uusi ja uusi  majandussanktsioone kehtestades on Lääs  hästi  oma kõva jõudu ( hard power ) kasutanud. 

Samas oleme oma pehme jõu ( soft power) kasutamisel äpardanud.

„Ukrainlased  teavad, et  sõjas Venemaaga on neil eelis  üksnes kolmandal, ehk tahtelahingu rindel, sest nad  võitlevad oma vabaduse ja iseseisvuse eest  ja on seetõttu  paremini motiveeritud. „

Sama oluline on see kui hästi on motiveeritud Ukrainat kaitstes Euroopa.

Kui sõja  esimesel aastal oli Euroopa  nagu üks mees Ukraina selja taga, siis  ECFR värske uuring näitab, et  nüüdseks on ühtsus  lagunemas. Enamik  Euroliidu  kodanikest pooldab rahu sõlmimist ja nende osakaal kasvab veelgi kui inimesed näevad, et majandussanktsioonid ei anna tulemusi(10).

Mida teha?

 „Euroopa juhid ei tohiks unustada, et nende pehme jõud- väärtused mille eest Euroopa seisab  on suur vara “ ja seda tuleks praeguse sõja ajal palju jõulisemalt ja sihipäraselt  kasutada.

1.Selle asemel, et keskenduda tsensuurile muutke  Venemaa desinformatsioon hambutuks ! Käsitlege põhjuseid, miks  avalikkus võib desinformatsiooni uskuda, ning investeerige strateegilisse kommunikatsiooni, teadlikkuse tõstmisse ja meediapädevuse edendamisse.

2.Ärge  vältige tabuteemasid nagu  Ukraina  kasvav diasporaa  Euroopas või Ukraina võimalik ühinemine EL-ga!

Igas Euroopa riigis on inimestel tõelised mured, mida Kreml  peab  poliitilise kasu saamiseks  ainult võimendama.

3.Venemaa meediat käsitledes  olge rohkem vaoshoitud! Putini ja tema lähiringi otsuste kajastamise asemel  peaks meedia  uurima Venemaa kodanike rolli sõjas.

„Üks viise astuda vastu väljakutsele, mida Ukraina sõda Euroopa kultuurile ja väärtustele kujutab, on näidata, et Euroopa on koht, kus – vastupidiselt Venemaale – võib toimuda pluralistlik arutelu.

4.Vastake kultuurile kultuuriga! Selle asemel, et keskenduda  kaitsemeetmetele, peaksid Euroopa võimud stipendiumide, ürituste ja kultuuripärandi säilitamise kaudu toetama aktiivselt Ukraina kultuuri(11).

Kõige selle peale võib õlgu kehitades öelda. , et   mingi Brüsseli klubi arvamus ei pea meile korda minema.

Paraku on Euroopa Välissuhete Nõukogu  üks mainekamaid mõttekodasid  ja  seda ka Eesti  poliitiliste liidrite silmis, ning seda   juhib  Kaja Kallase  suur  lemmik Mark Leonard, mees, keda  peaminister on  oma kõnedes rohkem kui kedagi teist tsiteerinud.

Vähe sellest, ka  Kallas   ise   on  ECFR nõukogu liige.   Veelgi enam, nõukogusse kuuluvad ka presidendid Ilves ja Kaljulaid ning riigikogu  väliskomisjoni esimees  Marko Mihkelson.

Eelneva valguses tundub  kummaline, et peaminister Kallase juhtimisel  on  Eesti asunud  Venemaad ka kultuuriliselt blokeerima.

Ka  meie   filmi „Seltsimees laps“  äkiline väljavõtmine Venemaal toimunud Euroopa Liidu filmifestivali programmist teenib ilmselgelt Kremli huve ja tema KGB taustaga peremehele see ilmselgelt meeldis.

Võtsime ju  sellega ära võimaluse venelastele näidata kuidas stalinlike repressioonide ajal  mustas nahkmantlis NKVD mehed  Eestis tegutsesid.

Kõige selle taustal olen mõelnud korduvalt  meie enda kunagisele  olukorrale  raudse eesriide taga. Ma olen veendunud , et ilma  Ameerika Hääle, Raadio Vaba Euroopa,  dzässimuusika ja Soome televisioonita oleks   olnud meie vabanemine palju vaevalisem.

Ukraina nimeka filmiprodutsendi Alexander Rodnyansky sõnul on kultuurisidemete katkestamine Venemaaga  samm kuristiku poole.

Kui lääs peab sõda oleviku türannia vastu, ei tohi see hävitada rahumeelse tuleviku võimalust.“

 

Allikad .

(1)https:/eurfilmfest.ru )

( 2) Kiievis võeti maha Puškini

monument.Lõunaeestlane, 15. 11, 2023

(3) Läti eemaldas Riia linnaruumist Puškini kuju

ERR 30. 05 2023

(4)(Is It Fair To Cancel Russian Culture?  Country  and Town

Haus.  7.09.2022

(5). We must not abandon Russian to Putins sphere

of influence.  Guardian, 27.10.2022

(6) Alexander Rodnyansky

(7) Don’t cancel Russian culture. Syndicate. 1.07.2022.

( 8) Culture clash: Russia, Ukraine, and the fight

for the European public. ECFR, 9.05.2023

(9) Gideon Rachman The west must hold its nerve on Ukraine. Financial Times

30.06.2022 )

(10) Peace versus Justice: The coming European split

over the war in Ukraine. Ivan Krastev, Mark Leonard.

ECFR  15. 06. 2023)

(11) Europe’s soft-power probleem. Mark

Leonard  ECFR.  5. 5 2022

Ukrainat sinisilmselt abistades oleme ületanud punase joone. Kümnete tuhandete venekeelsete ukrainlaste saabumisega oleme seadnud ohtu oma rahvusriigi säilimise ning astunud venestamise uude ajastusse, kirjutab Peeter Ernits.

Kielis asuva maailmamajanduse instituudi raportid kinnitavad , et Eesti on võtnud Ukrainat abistades oma õlgadele kõige suurema koorma. Kuigi USA on andnud Ukraina abistamiseks 44,5 miljardit eurot, teeb see vaid 0,22 protsenti riigi SKP-st. Eesti seevastu on andnud Ukrainale 1,23 protsenti1. Läti (1,07), Leedu (0,61), Soome (0,1 protsenti) panus on palju väiksem.

Ka sõjalise abi osas juhime kindlalt. Eesti on kulutanud Ukrainasse saadetud relvadele 0,93 , Läti 0,75, Leedu 0,21 ja Soome 0,01 protsenti SKP-st. 0,4 protsenti oleme kulutanud siia saabunud kümnete tuhandete sõjapõgenike peale.

Vähe on räägitud sellest, millised riigid on võtnud endale sõjapõgenike vastuvõtmisel kõige suurema koorma. 13. septembri seisuga on liidrikoht meie käes. Eesti Vabariigis tuleb üks ukrainlane 24,3, Tšehhi Vabariigis aga 24,4 elaniku kohta. Poola on alles kolmandal kohal, seal tuleb üks sõjapõgenik 28 poolaka kohta.

Ukrainlased on vähem kui seitsme kuuga kasvatanud Eesti elanikkonda lausa 4,1 protsendi võrra. Kui Eestis tuleb üks sõjapõgenik iga 24 elaniku kohta, siis Leedus vaid 43, Lätis 57 ja Soomes 143 kohta2.

Valitsuse kehtestatud tänavuseks sisserände piirarvuks on 1311. See tähendab, et aasta jooksul tohib nn kolmandatest riikidest siia saabuda kuni 1311 inimest. Tegelikult on tulnud juba 58 225 inimest ehk 44 korda rohkem, kuid aasta pole veel kaugeltki lõppenud.

Sisserände piirarv kehtestati aastakümneid tagasi. 0,1 protsenti püsielanikkonnast tundus toona maksimaalne, mida Eesti riik suudab ennast ohtu seadmata vastu võtta.

Ukraina jookseb tühjaks

Suur väljaränne on iseloomustanud Ukrainat juba pikka aega. Kui 1991. aastal, mil Ukraina iseseisvus, elas seal 52 miljonit inimest, siis mullu oli elanike arv langenud 41,6 miljoni peale.

Eriti drastiline on lahkumine olnud 20-24-aastaste seas. Tuhandest mehest on lahkunud 330, tuhandest naisest aga lausa 480, ehk kolmandik mehi ja pooled naistest. Järgneva paarikümne aasta pärast jääb Ukrainasse vaid 35 miljonit elanikku3.

Algusaastatel lahkusid ukrainlased kodumaalt majanduslikel põhjustel. Pärast 24. veebruari avas Euroopa uksed kõigile Ukraina elanikele. Kui varem tuli tükk aega vaeva näha, et välismaale pääseda, siis nüüdsest tuli vaid kohale sõita. Enne 2014. aastat oli ligikaudu 70 protsenti Ukraina töömigrantidest pärit riigi lääneosast. Nüüdseks on nende kõrvale tõusnud ka idaosast saabunud.

Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti (EASO) andmetel võib rahvusvahelist kaitset taotlevad ukrainlased jagada kahe rühma. Esimesse kuuluvad isikud, kes põgenevad Ida-Ukrainast, mis jäävad keskvalitsuse kontrolli alt välja, teise rühma aga kohustuslikku ajateenistust vältivad desertöörid. Riigist lahkub reeglina noorem rahvas.

Ukrainlaste invasioon Euroopasse seisab tugevatel jalgadel. Rajad on tugevalt sisse tallatud ja sihtriikides on välja kujunenud ulatuslikud ja tihedad rändevõrgustikud4.

ÜRO pagulasameti augustikuine uuring näitab, mida Euroopasse saabunud ukrainlasi tegelikult huvitab ja mida nad plaanivad. Ülekaalukalt kõige enam tahavad ukrainlased raha (49 protsenti küsitletutest), kolmandik (30 protsenti) tahaks tööd, vaid 13 protsenti unistab taas perega kokku saamisest.

63 protsenti pagulastest tahaks pagulusse jääda, vaid 13 protsenti kavatseb kodumaale naasta ja 11 protsenti tahab liikuda edasi mõnda muusse riiki. Unistuste sihtpunktiks on Saksamaa (28 protsenti), Kanada (9). Teise riiki tõmbavad perekondlikud sidemed (30 protsenti) ja veelgi paremad tingimused (24 protsenti)5.

Poola anomaalia

Kas te kujutate endale ette, et seitse kuud pärast sõja algust oleks veerand Tartu elanikest Ukraina põgenikud, Tallinnas oleks aga ukrainlaste osakaal kasvanud 13 protsendini? Poolas just nii on. Gdanskis ja Katovices on ukrainlasi 25, Wrocławis 23, Krakowis 19 ja Łódźis 11 protsenti. Aga see pole veel midagi. Poola lõunaosas asuvas Rzeszówi nimelises linnas on juba iga kolmas elanik ukrainlane. Seni 200 000 elanikuga linn on kasvanud enam kui poole võrra6.

Kõik see on toimunud erakordselt kiiresti. 2011. aastal toimunud rahvaloenduse järgi elas Poolas 24 000 Ukraina kodanikku, 2015. aasta sügisel oli kehtiv elamisluba juba 52 000 Ukraina kodanikul. Neile lisandus 400 000 ajutise tööloaga ja ligi pool miljonit turistiviisaga ebaseaduslikult töötavat ukrainlast.

Tänavu kevadel voolas Poolasse esimese viie sõjanädalaga üle kolme miljoni ukrainlase. Tänu ukrainlastele on Poola rahvaarv ületanud 41 miljoni piiri.

See, et Poola on Ukrainat jõuliselt aidanud, on ootuspärane. Esiteks on kahe rahva keeled sarnased, teiseks elab poolakates mälestus aegadest, kui Lääne-Ukraina kuulus nende riigi koosseisu7.

Tšehhi magnet

Teine slaavi riik mis ukrainlasi kõige enam ligi tõmbab, on Tšehhi. Kolmekümne aastaga on ukrainlaste arv Tšehhis kasvanud üle neljakümne korra. Kui veel 1990. aastate algul oli Tšehhis 10 000 ukrainlast, siis nüüdseks ületab nende arv 423 000 piiri.

Esialgu oli tüüpiline Ukraina võõrtööline riigi lääneosa vaesest perest pärit keskealine mees Kui 2000. aastal oli viiendikul alaline elamisluba, siis 2015. aasta lõpuks juba kahel kolmandikul.

Ukrainlastel on väga lihtne Tšehhi kodakondsust saada. 2014. aastast kehtiv kodakondsusseadus lubab topeltkodakondsust. Mida aeg edasi, seda vabamalt ukrainlased end Tšehhis tunnevad. Kui 2006. aastal soovis vaid 36 protsenti tööloa omanikest jääda Tšehhisse veel vähemalt viieks aastaks, siis 2013. aastal oli neid juba 80 protsenti. Kanda kinnitanud ukrainlased toovad endaga kiiresti kaasa ka oma pered4.

Kui sõja algul asusid tšehhid Ukrainat õhinal aitama, siis peagi nende õhin vaibus. 28. juunist karmistati oluliselt suhtumist Ukraina sõjapõgenikesse. Kui varem kehtis pagulaste tervisekindlustus aasta, siis nüüd vähendati see 150 päeva peale.

Vältimaks elamispinda vajavate Tšehhi perede diskrimineerimist, tohib nüüd ukrainlastele pakkuda vaid neid pindu, mida põliselanikud ise ei vaja. Lõpetati ka 200 euro suuruse toetuse maksmine.

Ukrainlastel ei lubatud enam korraga mitmes riigis toimetada. Kui ajutise kaitse saanud inimene küsib edaspidi ajutist kaitset ka mõnes teises euroliidu riigis, jääb ta Tšehhi omast ilma.

Kui Ukraina põgenik vahetab kasvõi pooleks kuuks elukohta, peab ta sellest kolme tööpäeva jooksul siseministeeriumi teavitama. Vastasel korral lõpetatakse talle toetuste maksmine. Riik hakkas tõsiselt kontrollima, kas pagulased kohas, kuhu nad sisse on kirjutatud ka reaalselt elavad8.

3. septembril tuli Praha tänavatele 70 000 inimest. Lehvisid loosungid “Tšehhi Vabariik ennekõike!”. Loosung “Parim ukrainlastele ja kaks kampsunit meile!” võttis kokku asja sisu: energiahinnad kasvavad, vaesus suureneb, aga valitsus mõtleb eeskätt Ukraina sõjapõgenikele.

Venestamise uus laine

Ukrainat sinisilmselt abistades oleme ületanud punase joone. Kümnete tuhandete venekeelsete ukrainlaste saabumisega oleme seadnud ohtu Eesti rahvusriigi säilimise ning astunud venestamise uude ajastusse.

Eestis on olnud seni kaks venestamise lainet. Esimest seostatakse tsaar Aleksander II-ga, teist EKP toonase juhi Karl Vainoga. Venestamise teine laine algas 1978. aastal. Sestpeale hakkas Eestisse igal aastal saabuma keskmiselt 20 000 venekeelset inimest. Tänavu on vaid seitsme kuuga meile saabunud kolm korda rohkem umbkeelseid inimesi kui Vaino ajal kolme aastaga kokku.

See, et Poola, Tšehhi ja Montenegro ukrainlasi kõige innukalt vastu võtavad on mõistetav, kõik need on slaavi riigid. Erinevalt neist pole Eesti slaavi riik. Ometi on just Eesti võtnud oma õlgadele kõige suurema koorma uute slaavlaste vastuvõtul.

Teadlased on toonud välja kolm peamist tegurit, mis ukrainlasi välismaal ligi tõmbavad6. Sihtriigis räägitakse nendega sarnast keelt, kultuuriline keskkond on neile sarnane ning ees on oma sotsiaalne võrgustik. Kõik kolm eeldust on Eestis täidetud.

Meil pole mitte üksnes palju venelasi, vaid siin räägitakse ka laialt vene keelt, mistõttu sobib neile ka siinne kultuur. Kolmandaks olid arvukad Ukraina võõrtöölised jõudnud meil juba enne tänavust sõda luua oma tugeva võrgustiku.

Eurostati andmetel oli Eestis juba 2020. aastal pretsedenditult palju Ukraina võõrtöölisi. Iga saja eestimaalase kohta tuli üks ukrainlane. Toona jäime maha vaid Tšehhist, Poolast ja Leedust. Seal oli üks Ukraina võõrtööline vastavalt 64, 77 ja 89 inimese kohta9.

Rahvaloenduse andmed näitavad, et Ukraina kodanike arv hakkas kasvama juba sajandivahetusel. Kui 2000. aastal oli meil vaid 2867 ukrainalast, siis 2011. aastal juba 4756, mullu aga juba 15 935. Nüüdseks on Eestis olevate Ukraina kodanike arv kasvanud 80 000 inimeseni.

Sageli räägitakse, et meile saabuvad ukrainlased. Tegelikkus on märksa keerulisem.

Heiki Pääbo on oma doktoritöös uurinud ukrainlastele omast identiteedikonflikti ja nende suhteid venelaste ja poolakatega:

“Nõukogude perioodil oli Ukraina täiesti venestunud. 1990. aastaks oli osa Ukraina piirkondi nii sügavalt venestunud, et isegi inimesed, kes end ukrainlaseks pidasid, rääkisid vene keelt emakeelena. Linnarahvastik venestus juba tsaaririigi ajal ja see tendents jätkus nõukogude ajal. Ukrainas tähendas ukraina keele rääkimine matslikkust ja harimatust, vene keele kasutamine oli seevastu haritud ja modernse inimese tunnus.”10

Kuigi olukord on veidi muutunud, on Eesti sarnaselt ülejäänud Euroopaga üle ujutatud inimestega, kes räägivad enamasti vaid vene keelt.

Juba paar kuud peale sõja algust, ajal mil Ukraina sõjapõgenike esimesed hordid Poolasse tulvasid hoiatas raport, et “ajapikku kui vaimustus ja solidaarsustunne väheneb on oodata konflikti Poola ja Ukraina kogukondade vahel.”6. “Poolakad võivad hakata tundma, et riik pöörab neile vähem tähelepanu kui Ukraina sõjapõgenikele, konkurents tööturul kasvab, töökohti jääb vähemaks, palk langeb, samal ajal taskukohase elamispinna kättesaadavus väheneb ja üür kasvab, teenuste kättesaadavus aga väheneb.”

Raport hoiatab, et natsionalistid kelle paleuseks on rahvusriik, võivad hakata pead tõstma ning ksenofoobia suureneb. Seetõttu on väga oluline, et kohalikud omavalitsused tegeleksid järgnevate kuude jooksul pingete maandamisega investeerides tõhusalt kultuuridevahelisse haridusse, tegeleks lõimumisega ja teeks arendaks linnades ning veebis sotsiaalkampaaniaid.

Pole kahtlust, et kõik see kehtib ka Eesti kohta. Olukord, kuhu oleme sattunud, on vastuoluline.

Üheaegselt püüame siinsele vene kogukonnale kiirkorras riigikeele selgeks õpetada, samal ajal võtame avasüli vastu kümneid tuhandeid uusi venekeelseid ukrainlasi. Miks me arvame, et suudame nüüd teistmoodi käituda, kui oleme viimased kolmkümmend aastat seanahka vedanud?

1 Ukraine Support Trucker. A Database of Military, Financial and Jumanitarian Aid to Ukrauine. Kiel Institut for the World Economy, 9, 2022.
2 Ukraine situation: Regional protection profiling and monitoring factsheet. August,19 2022. UNHCR data portal
3 Hill Kulu, Sarah Chrisison, Chia Liu, Julia Mikolai. The War and the Future of Ukraine’s Population. Migrant Life 9, 2022.
4 Ukrainian Migration to the European Union. Lessons from Migration Studies. Springer, 2016.
5 Ukraine situation: Regional protection profiling and monitoring . The UN Refugee Agency. September 2022.
6 Marcin Wojdat, Pavel Cywinski.
Urban Hospitality: Unprecrdented growth, challenges and opportunities. A Report on Ukrainian Refugees in the largest Polish Cities.4, 2022
7 M. Jaroszewicz, Poland more attractive for Ukrainian economic migrants, OSW Analyses, 2013.
8 Lex Ukraine- Changes. Prague for all.2022.
9 Ukrainian citizens holding a valid residence permit at the end of 2020. Eurostat, 2020.
10 Heiko Pääbo, Potential of Collective Memory Based International Identity Conflicts in Post-Imperial Space. Rerum Politicanum. Tartu 2011.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Ukraina peaministri hoiatus, et külma, pimeduse ja nälja eest kodumaalt põgenema sunnitud ukrainlased võivad peagi Euroopat tsunamilainena rünnata, peaks sundima meid kiiremas korras tegutsema.

Ukraina peaministri Denõs Šmõhali intervjuu, mille mõjukas Saksa ajaleht Frankfurter Allgemeine Zeitung nädalavahetusel avaldas, oli karm. Ukraina peaministri sõnul peaks Saksamaa andma Ukrainale kiiremas korras ehk m õ n e päeva jooksul (innerhalb weniger Tage) kõige moodsamat õhutõrjerelvastust, et nad saaksid oma elektri-, ala- ja pumbajaamade poole lendavad vene raketid enne kohale jõudmist alla tulistada, ja 9 miljardit eurot rahvale palga ja pensionite välja maksmiseks.

Vastasel juhul võivad paljud inimesed Ukrainas sõna otseses mõttes surnuks külmuda. Kui Ukrainas ei ole elektrit, kütet ega vett, võib see viia humanitaarkastroofini, milletaolist pole Euroopa näinud pärast Teist maailmasõda. Külma, pimedusse ja nälga jäänud ukrainlased võivad hakata suurtes hulkades Euroopa Liidu poole liikuma ja vallandada uue „rändetsunami”.

Peaminister kasutas siinkohal sõna „migratsioonitsunami”.

Tsunami on teatavasti maavärina, maalihke või vulkaanipurske tagajärjel tekkinud hiiglaslik ja erakordselt ohtlik merelaine, mis purustab ja tapab kõik oma teel. Sageli rullub rannale mitu tsunamilainet järjest ja kõige ohtlikum ei pruugi neist olla üldsegi mitte esimene.

Loomulikult oli Ukraina peaministri palve viisakalt esitatud, samas tungiv ja loomult “võta või jäta.”

Hiljuti räägiti sellest, mis juhtub, kui Ukraina lõunaosas, Dnepri jõele rajatud Kahhovka elektrijaama tamm purustataks. Seepeale hakkab märatsev veemass allavoolu rulluma. Hersoni linna jõuab ta asjatundjate hinnangul kahe tunni pärast.

Minu meelest on Eesti täna samas olukorras kui Hersoni linn.

Kui Ukraina migrantide tsunamilaine peaks tõepoolest vallanduma, veereb see hakatuseks üle meie Eestimaa.

Kahjuks on Ukraina peaministri hoiatus jäänud Eestis suurema tähelepanuta. Sama ei saa öelda Saksamaa ja muu maailma kohta.

Saksamaa lehed kirjutavad, et õhualarmid Ukrainas hoiatavad migratsioonitsunami eest.

Ajaleht Bild am Sonntag kirjutas paar päeva tagasi, et Berliinis pole varsti enam piisavalt elamispinda ja raha, et sinna saabunud Ukraina põgenike eest hoolitseda. Linnapea Franziska Giffey ütleb otse: „Oleme oma võimalused ammendanud.“ Berliinis on täna 100 000 ukrainlast.

Saksamaa linnade ja valdade liidu peadirektor Gerd Landsberg tõdeb, et majutusvõimalused on piiratud, juba valmistatakse ette kollektiivmajutust spordisaalides.

Juba 10. oktoobril kirjutas Tageschau, et „Saksamaa ootab sisserände rekordit,“ ennustades, et aasta lõpuks on 2015. aasta rekord ületatud. 2015. aastal saabus Süüria kodusõja tulemusena Saksamaale 2,1 miljonit inimest. Tänavu veebruarist augustini on juba saabunud 1,8 miljonit, kellest 920 000 on Ukrainast.

OECD räägib juba mõnda aega ajaloolisest massilisest põgenemisest. Septembri keskpaigani on Ukrainast OECD riikidesse saabunud juba 5 miljonit inimest, neist Saksamaale ja Poolasse kummasegi miljon.

Deutsche Welle pealkirjastas Saksamaa välisminister Annalena Baerbocki avalduse järgmiselt: “Russias War in Ukraine has turned a hunger wave into a tsunami.”

Meie, eestlased, oleme andnud Ukrainale praktiliselt kõik, mis meil anda on. 1,23 protsenti SKT-st on maailmarekord. Oleme seda juba sõja esimestest kuudest kindlalt enda käes hoidnud. Ka pagulaste vastuvõtul on meie õlul suurem koorem kui kellelgi teisel.

Mida me peaks veel tegema? Kindlasti utsitama teisi riike, et ka nemad sama helded oleksid. Ütlema selgelt välja, et meie mõõt on täis ja rohkem me ei suuda. Püüdma kiiremas korras oma piire kindlustada.

Mis veel üle jääb?

Palvetada ja loota, et tsunamilaine tulemata jääb? Igal juhul tuleks omavahel rääkida ja võimalikult avameelselt. Mitte aga nii, et peita pea jaanalinnu kombel liiva alla.

Paar nädalat tagasi  kirjutas Meelis Oidsalu, et tema  arvates on peaminister Kaja Kallas Financial Timesile antud intervjuus riigisaladuse välja lobisenud. “Avaldus, mille järgi praeguste NATO  kaitseplaanide kohaselt suudaks Venemaa kogu Eesti allutada ja hävitada oli vähemalt varem riigisaladus,”  kirjutas Oidsalu 27. juunil  ERR portaalis :”  See info, mida Kallas avalikustas, on seni käsitletud NATO  salajasel […]

sõja esimesel hommikul

Keskpäeval alanud Riigikogu erakorraline istungi päevakorras on vaid üksainus eelnõu : Soome Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi ühinemist käsitlevate Põhja-Atlandi lepingu protokollide heakskiitmise seadus. Esimene lugemine sai kiiresti läbi. Nüüd istun oma kabinetis,  mille aknad avanevad Toompea lossi hoovi. Taevas on seekord pilves kuid pilvede tagant kumav pehme valgus kuldab sellegipoolest  üle katuse  paistvate  Moskva patriarhaadi […]

Uskumatu lugu, Harju maakohtu kauaaegne esinaine Helve Särgava on pannud politsei endale lüpsjaid värbama.

Üks ettevõtja jutustas uskumatu loo,  kuidas Haju Maakohtu kauaaegne esinaine Helve Särgava on pannud politsei tema perele kuuluvale Saida farmile lüpsjaid värbama.

11. Märtsi hommikul kell 9 läks farmiomanik oma Ukrainast pärit lüpsjaga PPA Tammsaare tee büroosse dokumente vormistama. Ootasid vapralt kuus tundi, siis kutsuti lüpsja lauda nr.19. Menetluse käigus tegi politseiametnik ootamatu pakkumise ,ütles, et tal on lüpsjale veelgi parem töökoht pakkuda ” ühe tuntud advokaadi farmis” ja ulatas naisele lipiku Saida farmi nime ja telefoninumbriga.

Selline käitumine šokeeris farmi omanikku, sest ta sai aru, et tema lüpsjat üritab üle lüüa ei keegi muu,  kui Harju maakohtu kauaaegne esinaine Helve Särgava. Politseiametnik lauast nr 19 oli öelnud otse, et töökoht on ühe ” tuntud advokaadi ” ja muidu toreda inimese farmis.

Vestlesin seejärel ka ise lüpsjaga. Naine jutustas detailsel kuidas asi käis ja ulatas mulle politseiametniku antud sedeli.

Saatsin seepeale Politsei ja Piirivalveameti peadirektor Elmar Vaherile kirja koos järgmiste küsimustega:

  1. Kas PPA ametnikud tegelevad lisaks dokumentide vormistamisega ka töö pakkumisega?
  2. Kas sellega tegeles 11. Märtsil vaid 19. lauas olnud PPA ametnik või olid samasugused sedelid jagamiseks ka PPA teistel ametnikel?
  3. Kas Sinu ametnikud pakuvad lüpsjatele tööd ka teistes farmides peale Saida farmi ?
  4. Kas Sa kiidad sellise tegevuse heaks?