Ajaloo kummalised keerdkäigud

Peeter Ernits

Ma avastasin Gumiljovi  sügaval nõukaajal.   Noore ja innuka looduseuurijana  käisin pidevalt ekspeditsioonidel Kesk-Aasia ja Kaukaasia mägedes, steppides ja kõrbetes,   suhtlesin  Moskva ja Leningradi kolleegidega,  osalesin teaduskonverentsidel ning lugesin kõikvõimalikku teaduskirjandust. 

Loomulikult lugesin ka   Teaduste Akadeemia  populaarteaduslikku ajakirja  Priroda.   Seal   avaldati pidevalt   huvitavaid  materjale.  Kirjutajateks olid vaid oma ala absoluutsed tipud- akadeemikud ja professorid, teaduste doktorid, Nobeli preemia laureaadid.

1981 aasta septembrinumbris  äratas mu tähelepanu  tagasihoidlik artikkel „Etnilised kontaktid ja ümbritsev keskkond.“ Selle autoriks oli  ajalookandidaat Juri Borodai ja lugu    tutvustas  kellegi Lev Gumiljovi seni avaldamata  suurtoest  „Etnogenees ja Maa biosfäär.“

Borodai artikkel vapustas mind.

Autor kirjutas ,  et kõige enam laastavad loodust migrandid. Borodai tõi näiteks roomlased kes omal ajal kündsid üles   Atlase mäestiku  orud  ja  karjatasid Sahara kõrbe servas massiliselt hobuseid laastasid seeläbi   Põhja-Aafrika.  Aafriklaste jaoks olid roomlased võõrad kuid nende järel saabunud  araablased   olid  seevastu omad ja stabiliseerid  Saheli biotsönoosi  1300-ks aastaks .

Artikli keskseks mõisteks oli  kimäärne etnos.  Autor kirjutas, et kui kaks omavahel sobimatut etnost on sunnitud kõrvuti elama kujuneb sellest kiskjalik   kimääre etnos- kreeka mütoloogia  järgi kotkapea, lõvi keha ja mao sabast koosnev  olevus .

Loomulikult panin ma  Teaduste akadeemia häälekandjas ilmunud loo koheselt  Eesti konteksti. 

Eestis  käis parasjagu  innukas  venestamine. Pärast seda kui  peasekretär   Leonid Breznev oli partei  XXIV-l kongressil kuulutanud,  et  eesmärgiks on  uue ajaloolise ühenduse-  nõukogude rahva kujundamine,  oli hakatud  seda  vaikselt kuid  innukalt  ellu viima.   1978 aastal oli   Johannes Käbin  asendatud umbkeelse  Karl Vainoga ja   Nõukogude Liidu avarustest saabunud arvukate muulaste elupaigaks  kavandatud  Lasnamäe hakkas üha jõulisemalt tiibu laiutama.  

1980 aastal Kadrioru staadionil toimunud jalgpallimatši ja ansambel Propelleri kontserdi järel puhkenud  noorterahutuste järel  tuli  nn 40 kiri.  Ja kuigi ei  „Rahva Hääl“ ega „Pravda“  julgenud venestamise vastu astunud  haritlaste  kirja  avaldada, teadsid sellest  aasta lõpus  läbi  „Ameerika hääle“  ometi   kõik eestlased.

Kuid   Borodai  artikkel ei vapustanud üksnes mind.  12.novembril arutas  artiklit  Teaduste Akadeemia  presiidium.  Akadeemik Kedrov  sai korralduse  öelda avalikkusele , et  Gumiljovi töö ei vasta teadusele esitatud nõuetele. Ideoloogiliste prohmakate eest   vallandati aga  Priroda peatoimetaja asetäitja  ning   kolm toimetuskolleegiumi liiget, nende seas  üks nimekamaid Nõukogude biolooge  Aleksei Jablokov,  said   range  noomituse.

Järgmise viie aasta jooksul Gumiljovi   enam ei avaldatud, kui välja arvatud üks- kaks artiklit mõne teaduskonverentsi teeside kogumikus.

Kuigi Gumiljovi peateose käsikiri  ise  oli deponeeritud  üleliidulise teadusliku ja tehnilise instituudi hoidlas ja minusugune lihtsurelik sellele ligi ei pääsenud,  leidsin   üht-teist siiski, ja  jällegi sessamas Prirodas .   

1970 aasta esimese numbris avaldatud artikli  „Etnogenees ja etnosfäär “ pealkirja alla paigutatud fotolt vaatas  vastu intelligentne, natuke aasialiku näoga  mees, kelle  pilgus oli selgelt  tajutav  tema  suursugune päritolu.

Ma pidin   mehega kes oli proovinud bioloogia, geograafia ja ajaloo kokku panna  ilmtingimata kohtuma.

Ja kohtusingi. Kuigi mobiiltelefone  ja emaili aadresse toona polnud jõudsin  oma  Leningradi sõprade abiga  kiiresti  temani.

Kui ma  1982 aasta  varasügisel  Gumiljoviga esimest korda kohtusin- loomulikult ei saanud ma  hakatuseks  üle ega ümber parasjagu  Eestis toimuvast –   oli mu  võõrustaja  vana rahu ise. 

„Ära muretse, Petja,“ rahustas  Lev Nikolajevitsh   uue ajaloolise ühenduse –nõukogude rahva loomisest rääkides.

„Meie, venelaste  veregrupp ei sobi teie, eestlaste omaga  absoluutselt. Teie kuulute Lääne-Euroopa superetnose koosseisu mis kujunes välja   IX sajandil, meie, venelased aga  alles  viis sajandit hiljem. Seega asume alles kusagil reformatsiooniajastus.“

Gumiljovi sõnul oli  Nõukogude Liit ise  kõigest  kokteil  seitsmest erinevast  superetnosest.

Mu võõrustaja  rõhutas , et  kuna eestlased ja venelased elavad   sootuks teises ajastus  on venestamine meie jaoks  lootusetu  ettevõtmine.  

Tol hetkel oli see minu jaoks väga kõva sõna. 

Gumiljovi  mõttele , et meil, eestlastel tuleks  karta hoopis  teiste  keelte,  eriti inglise keele mõju, ei osanud ma  tookord mingit tähelepanu pöörata. 

Tulin parasjagu Tadzikistanist.  Lev Nikolajevitsh tundis seda maad imehästi.    Juba 1932 aastal oli ta noore mehena  üksteist kuud seal ekspeditsioonil olnud.  Toonane  ekspeditsioon oli  olnud suurejooneline. Ekspeditsiooni korraldas  Teaduste Akadeemia presiidium ja  seda  juhtis akadeemik Fersman ning mitmed teised maailmanimega teadlased. Ekspeditsioonil osales  toona  ilmatu hulk  inimesi   ja  see  jagunes omakorda 72 erinevasse rühma.^. Gumiljov kuulus toona    akadeemik Pavlovski  parasitoloogide  rühma ja  tema ülesandeks oli  Pariisi rohelisega malaariasääskedega asustatud  veekogusid hävitada . Muu hulgas sai  ta  selle aastaga  selgeks ka  tadžiki keele.

Gumiljov  oli   vana ekspeditsioonihunt. Ta oli enam kui paarkümmend suve  veetnud   kõikvõimalikel  geoloogilistel, etnograafilistel ja ekspeditsioonidel nii Sajaanides, Altais,  Tjan-Shanis, Kaukaasias ,  Krimmis jm. 

Gumiljov  kuulas suure huviga minu tähelepanekuid talle  hästi tuntud paikadest ja andis neile ja sealsetele rahvastele  ning  nende ajaloole  sootuks uue tähenduse. 

Toonased märkmed markeerivad teemasid millest me rääkisime. 

Kaspia ja Araali mere ümbruses elavate  rändrahvaste ajalugu uurides  oli  Gumiljov avastanud  , et kliima ja maastik kus  sealsed rändrahvad   elavad  mõjutavad  nii nende ajalugu kui  majanduslikku seisundit  ühiskondliku  ja poliitilise korrani välja.

Gumiljov jutustas,  et Tjan-shani   läänenõlvadel ja Altais  on suvi reeglina  kuiv ja  väga kuum ning taimestik kõrbeb. Seetõttu  ajavad sealsed hõimud    oma karjad mägiaasadele.  Ta oli avastanud, et  igal   hõimul  olid oma kindlad  suve ja talvekarjamaad  ning   naabrid  polnud viimase paari tuhande aasta jooksul omavahel suurt kokku  puutunud. Just seetõttu ei kujunenud  neil  samasugust  ühtset ja  tugevat  autoritaarse võimuga riiki nagu naabruses asuvas Mongoolias.

Kuid Gumiljovi järeldused läksid veelgi kaugemale. Sellises   etnomaastikus ( minu jaoks toona uus mõiste mis tundus juba esimesel kuulmisel sedavõrd loomulik)  kujunesid   suguharude ja hõimude liidud  ning konföderatsioonid , mitte aga  tugevad  ja tsentraliseeritud   khaaniriigid nagu  Tshingis- khaanil ja hunnudel.

Hunnud, turgid ja  mongolid-  stepirahvad keda Gumiljov nii hästi tundis  olid iga  paarisaja aasta tagant pea püsti ajanud , otsekui eikuskilt ilmunud ja   valgunud  üle maa  alistades endast palju kõrgemal kultuuritasemel olnud  linnad ja kadunud  seejärel taas.

Gumiljovi paelusid avarused, eelkõige stepp. Ta polnud lapsest saati  metsa armastanud . Taiga oli tema jaoks  vaid   „roheline türm.“ Oma töödega oli ta   tõstnud  stepi  rändrahvaste kultuuri ja ajaloo  samasugusele kõrgusele   nagu XV  sajandi humanistid olid  seda teinud  Hellase kultuuriga ja arheoloogid Babüloni ja  Sumeriga.

„Mis sunnib rändtirtse äkitselt tohututes parvedes surma lendama?“ päris Gumiljov minult. Ise oli ta oli selle üle pikalt mõelnud. 

See  on   sama jõud mis  sundis Aleksander Suurt sõjakäigule Indiasse,  kust ta ei saanud sõjasaaki Makedooniasse saata, jätkas  Gumiljov. Kuid ka Napoleoni, Hannibali, Jeanne d,Arci , aga ka  Jossif Vissarionovitsh Stalini tegevust on raske ratsionaalselt hinnata, lisas ta.  Sund mis kõiki neid inimesi  tegutsema pani pidi tulema  sügavalt  nende  enda seest. Inimesel on eriline tõukejõud passionaarsus mis sunnib saavutama midagi tavatut nagu näiteks  surmajärgne au.

1945 aasta aprillis punaarmee sõdurina Berliini marssides oli ta sedasama  ka seal  näinud. 

„Seal  olid  asfaltteed, luksuskorterid ja autod ja selle kultuuri keskel seisime  meie-  räpased ja habetunud barbarid, aga me  olime tugevamad.“  Gumiljovi arvates oli see suurepärane näide passionaarsusest. 

See millest  Gumiljov   jutustas  oli minu   jaoks uus ja põnev. Tema pöörane eruditsioon aga vaimustas. Ma olin kohanud meest kes t e a d i s  kuidas asjad käivad ja oskas samas ka öelda  miks just  niimoodi.

Me mõistsime üksteist suurepäraselt. Võib-olla sellepärast, et  bioloogina oli ta iseõppija ja püüdis seepärast oma seisukohtade paikapidavust kontrollida.   Mulle meeldisid  tema arvukad maakaardid   millele olid kantud kunagiste hõimude ja  impeeriumite piirid ning  nooled mis tähistasid kunagisi vallutusi. Selliseid kaarte  oli  toakeses  palju ja nad  andsid peremehe  juttudele teise tähenduse.  Minu arhiivis on tänaseni   Gumiljovilt saadud luitunud  kollakas „Literaturnaja Gazata“ mapp ja  selle vahel hulk üles alla vonklevaid graafikuid.  Ühe neist pealkiri ütleb, et tegemist on Euraasia etnokultuursete süsteemide dünaamikaga  esimesest kuni kaheteistkümnenda sajandini.  

Aeg lendas, Lev Nikolaijevits käis aeg ajal aknal suitsetamas.  Üks paberossipakk asendus  teisega.

Me rääkisime ajaloost, geograafiast ja bioloogiast ja sellest kuidas kõike need kolm asja  üheskoos inimühiskonna ajalugu   mõjutavad.  Ja  mõistagi  rääkisime  Eesti ja Vene suhetest.  Kuigi Gumiljov oli vaid korra Eestis käinud ja 1977 aastal oli Tartu Ülikooli toimetistes avaldatud tema artikkel XII sajandi mongolitest,  polnud eestlased  tema jaoks tundmatud.  Vangilaagris oli tal olnud piisavalt aega  tehnikateadlasest sõbra  Roland Wõrguga asju lahti rääkida.  

Esimene kohtumine ei jäänud viimaseks. Kohtusime nii  Moskvas kui  Leningradis. Gumiljovid elasid toona peamiselt Leningradis, Nevski prospekti lähedal.  Moskvas oli abikaasa  Natalja  tilluke korter.

Kord jutustas Gumiljov  mulle Kulikovo lahingu tegelikust tähendusest Vene rahvale  ja sellest, et  venelastel ja stepi rändrahvastel  on  ühised juured. Venemaa etnos oli tema sõnul sündinud ei kuskil mujal kui sealsamas  Kulikovo lahinguväljal ja  toona olid vastamisi   mitte venelased ja mongolid vaid hoopis kaks  mongoli haru. Venelased võitlesid Dmitri Donskoi juhtimisel   ühel poolel, teine mongoli haru  oli aga  Genova  vürstide palgal   kelle eesmärgiks oli  Venemaa muutmine nende kaubahooviks. Seega ei olnud Kulikovo lahing võitlus mongoli vallutajatega vaid lääne palgal olnud mongoli hordidega. Gumiljov rõhutas,  et  mongolid  päästsid toona  Venemaa  eurooplaste  mõju alla langemast. 

Venelaste ja mongolite vaheline keemia oli Gumiljovi sõnul ilmne, samas ei saanud seda öelda  venelaste ja eurooplaste kohta.

Mongoolia Rahvarevolutsioonilise partei  keskkomiteele ei meeldinud    Gumiljovi väide, et tatari-mongoli vallutused olid  progressiivsed ja pleenum  mõistis  need karmilt hukka.

Gumiljov jutustas , et bioloogia juurde jõudis ta juhuslikult vangilaagris. Just seal,  nari serval istudes ja kellegi bioloogist naabriga  juteldes  omandas  ajaloolane bioloogi lähenemise. Ma arvasin viimase ajani , et selleks bioloogiks  oli nõukogude geneetika suurkuju  Nikolai  Timofejev-Ressovski ( mu  toonastes märkmetes on kirjas tema nimi ), kuid  hiljem Gumiljovi puudutavaid materjale uurides selgub, et  temaga puutus Gumiljov  kokku alles 1967. aastal. Samas on teada, et mõlemad mehed viibisid aastatel 1946- 1947 Karaganda vangilaagris. 

Aastaid hiljem, 1996 aastal avaldasin ajakirjas Luup ühe oma kunagistest vestlustest Gumiljoviga .  Intervjuu pealkirjaks sai  Lev Gumiljov:  „Eestlased on saavutanud praktilise surematuse.“

Mis on etnoloogia?

Teie kuulus kaasmaalane Karl Baer unistas kunagi sildade ehitamisest erinevate teaduste vahele. Etnoloogia ongi üks selliseid sildu. Selles on ühendatud inimeste ajalugu maastikuga, kus nad elavad; ja taevased jõud, mis protsessi käima lükkavad. Ma mõtlen etnose arengut.

Ajalugu tähendab teadust sündmustest, arheoloogia teadust mälestistest. Etnograafia tegeleb jälle olme ja kultuuri kirjeldamisega. Kui siia lisada veel paleogeograafia, mis kirjeldab Maa pinnal toimunud muutusi, saamegi kokku etnoloogia.

Kelleks te poisina tahtsite saada?

Ajaloolaseks. Aga mind ei huvitanud niivõrd sündmuste kronoloogia, kuivõrd see, miks rahvad tekivad ja kaovad. Tundus, et kõige selle taga on veel midagi.

Küllap olid teil head õpetajad?

Te eksite. Raamatud olid. Ja raamatukogud. Lapsena elasin, nagu öeldakse, provintsis. Seal keegi eriti keeli ei osanud. Loomulikult õppisin ära prantsuse, inglise, saksa, ladina, türgi, pärsia keeled. Hiljem laagris istudes kulusid eriti viimased marjaks ära.

Kaua te seal olite?

13 aastat. Esimest korda isa eest. Teisel korral «lunastasin» ema patte. Aasta armees oli ka sisuliselt «v lagernom polozhenii». Seega kokku 14 aastat.

Ometi jõudsite kaitsta nii ajaloo kui ka geograafiadoktori kraadi. Enamik ei saa ühegagi hakkama.

Igas halvas on midagi head. Laagrikohtumised eri rahvusest inimestega ja nende omavaheliste suhete jälgimine viisid mind oma eesmärgile lähemale küll. Ilmnes, et kui ühed rahvused sobisid omavahel, siis teised jälle mitte kuidagi. Kasahhide ja tatarlastega oli mul venelasena kerge sõbrustada. Vaja oli vaid olla siiralt heatahtlik ja austada nende tavasid. Samas tähendas väiksemgi katse nende usaldust kuritarvitada suhete lõppu. Hiinlased nõudsid oma kultuuri tingimusteta austamist. Seejuures olid nad oma intellektuaalses üleolekus sedavõrd veendunud, et ei nõustunud enamasti isegi vaidlema. Selle poolest sarnanesid nad sakslaste ja inglastega. 

Mis on etnos?

See pole populatsioon, rass ega sootsium. Võtke Pushkin, kelle soontes voolas neegriveri – puhas mulatt, ometi polnud see talle ja teistele oluline. Varasest lapsepõlvest luges ta prantsuse keeles. Seega oli ta pigem lääneeurooplane. Ometi hingestas seda kõike vene patriotism.

Minu ema rääkis lapsepõlves üksnes prantsuse keelt, alles kooli minnes tuli tal vene keel ära õppida. Ometi oli ta vene luuletaja. Seega keel, rass ja kultuur pole etnose juures olulised.

Märksa olulisem on maailma jagamine kaheks – «meie» ja «nemad». Seejuures «nemad» on reeglina barbarid ja metslased, uskmatud jne. Etnos on zooloogilise liigi Homo sapiens eksisteerimise peamisi vorme.

Seega siis bioloogiline fenomen?

Igasugused katsed käsitleda seda sotsiaalsete seaduste järgi lõpevad absurdiga. Mingist progressist ei maksa siin rääkida. Etnose puhul on tegemist pideva muutumisega. Ükski etnos pole igavene. Võib rääkida küll etnose kadumisest, mitte aga väljasuremisest.

Aja jooksul toimub elementide ümberkombineerumine. Kaardipakk, nagu öeldakse, segatakse ümber. Nii et moodustub uus tervik. Etnos on pidevas muutuses olev süsteem. Ei bioloogiline ega sotsiaalne.

Selles muutumises valitsevad omad reeglid. Nii nagu indiviidi puhul, võib ka etnose puhul rääkida sünnist ja surmast ja nende vahele jäävast elust?

Passionaarsest tõukest, mis vastab etnose sünnile, kuni uue tasakaaluseisundini kulub 1200-1500 aastat. Ükskõik, kus me seda kontrollinud oleme. Just niipalju aega kulub impulsi hääbumiseks. Iga etnos läbib oma arengus rea kohustuslikke staadiume. Algab see, nagu ütlesin, järsu ja ootamatu tõusuga. Mingil hetkel ja mingis piirkonnas toimub plahvatus.

Maiste asjade võti peitub taevas?

Just. Passionaarsete tõugete energia pärineb kosmosest. Kosmilise kiirguse mõju maistele objektidele – olgu neiks kasvõi viirused – on ammu tõestatud. See jõuab Maale väikeste portsudena ja aeg-ajalt. Enamasti 1-5 aasta jooksul. 3000 aasta vältel on võimalik eristada üheksat pikka, ent kitsast vööndit (200-300-kilomeetrise läbimõõduga). Tegelikult on neid ilmselt rohkemgi.

Energeetiliste tõugete tulemusena ilmnevad osal inimestest (neid pole esialgu kuigi palju) teatud mutatsioonid. Need toovad endaga kaasa uut tüüpi inimese.

Kelle käitumise stereotüüp on muutunud?

Need on kõrgendatud aktiivsusega inimesed, kes püüdlevad mingi ideaali poole, olgu siis selleks võit vaenlase üle, uute maade avastamine, millegi kogumine – raha, võimu, teadmiste. Neist inimestest saavad kangelased ja kurjategijad, loojad ja lõhkujad. Üks on ilmne – ükskõiksed nad igatahes pole.

Tavalisele inimesele omast enesealalhoiuinstinkti nende juures ei täheldata: nad on nõus nii ennast kui ka kaaslasi oma enamasti illusoorsete ideede nimel ohverdama.

Mis sundis hispaanlasi Ameerikasse või Filipiinidele sõitma ning sealseid rahvaid hävitades kohutavaid varandusi kokku riisuma, kui 85 protsenti neist hukkus juba esimesel aastal? Ja ülejäänud 14 protsenti sandistus nii või teisiti. 

Esialgu tuleb antiinstinkti kandvaid passionaare üha juurde. Õhinaga asutakse uut elu ja ühiskonda üles ehitama. Etnose struktuur muutub keerulisemaks. Ent ainult teatud hetkeni. Kui ülimalt enesekindlaid ja surmapõlgavaid passionaare tekib üle kriitilise massi, toob ülekuumenemine kaasa verevalamise.

Etnose enda sees?

Nii sees kui suhetes naabritega. Liiga palju pulbitseva energiaga inimesi pole ka hea. Asi võib lõppeda anarhiaga.

Ega passionaarid ju kusagile kao?

Etnose arengu igas faasis on teatud hulk inimesi, kes töötavad või isegi elavad oma ideaalide nimel. Mõnikord ei soovi nad ühiskonnalt selle eest midagi vastu. Nemad, veidrikud, annavad kollektiivile oma ainuomase näo, mõttelaadi ja filosoofia.

Samal ajal on alati ka neid, keda ühised ideaalid ja tegemised ei huvita. Nad tahaksid üksnes süüa, juua ja lõbutseda. Nad on nagu päris, ainult et midagi on puudu. Nagu Tsehhovi kangelased. Neil on vähem energiat kui enesealalhoiuinstinktiks tarvis.

Kolmanda seltskonna näiteks on Andrei Bolkonski. Absoluutselt harmooniline inimene. Selline, kes töötab, et elada, ent midagi liigset ei tee.

Vastavalt etnose arengule muutub nimetatud inimtüüpide osatähtsus. Muutuvad ka loosungid, mida järgitakse. Etnose noorusaegu iseloomustab teadmine, et maailm on ebatäiuslik ja seda tuleb parandada. Peagi avastatakse, et ühise eesmärgi nimel ei tasu pingutada. Targem on iseenda eest seista («Tahan olla mina ise!»). Siitpeale algab langus. Loosungi «Laske elada!» varjus puhkevad enamasti õide kaunid kunstid ja kirjandus, aga sigineb ka luksus. Kätte on jõudnud see, mida me nimetame tsivilisatsiooniks.

Järgmine loosung tähistab ilmselt lõplikku allakäiku?

«Ole selline nagu me kõik!» ja «Ega meile midagi vaja küll pole!». Ent kõiges selles pole midagi hullu. Iga hääbumine valmistab pinda uuele tähelennule ja uuele plahvatusele. Tuleb uus tõuge ja kaardid segatakse taas ümber. Vahetatakse nii verd, keeli kui ka kultuure ja religioone.

Olete rõhutanud maastiku tähtsust etnose elus…

Metsad, orud, mäed, stepp, kõrb on läbi aegade toitnud mitte ainult loomi, vaid ka inimesi. Ehkki jääkaru elutseb vaid polaaraladel ja saiga stepis, võib inimelamuid püsivalt kõikjalt leida.

Ülimalt plastilise liigina on keskkond kujundanud nii rööveluviisiga inimesi (kütid) kui inimesi-ihtüofaage (kalureid). On nii kariloomadega kui ka kultuurtaimedega sõbralikus sümbioosis elavaid inimesi (karjakasvatajad ja põlluharijad). Igal neist on täiesti ainulaadne arsenal kogemusi, kuidas just selles maastikus tegutseda. Et kruvi mitte n.ö. üle keerata, kodumaad mõttetult laastada.

Uutel tulijatel kulub väga palju aega, et samasugust tasakaaluseisundit saavutada. Alles lapselapselapsed tunnistavad, et isamaa on muutumas kodumaaks.

Tugev ja kindel side toitva maastikuga on iga etnose säilimise tagatiseks. Traditsioonide kadumine toob kaasa raskeid tagajärgi kõigile.

Mida teate Eestist?

Ühe mu sõbraga laagripäevilt – Roland Wõrguga – rääkisin palju. Sügav kummardus talle. Pealegi olen korra Tartus käinud.

Mida arvata väitest, et eestlased on väljasurev rahvas?

Te olete jõudnud etnogeneesi sellesse faasi, kus saabub praktiline surematus. Teid võib küll tappa, kuid ise te etnosena enam välja ei sure. Iga etnos läbib oma aktiivse eluperioodi suhteliselt kiiresti – umbes pooleteist tuhande aastaga. Kui ta selle aja vastu peab, pole enam suurt midagi karta. Tõsi küll, kordan, kui teid just füüsiliselt ei tapeta. Midagi sarnast on tänapäeval islandlastega.

Mis ootab venelasi?

Ma ei tea, mis meist saab. Käib erakordselt tormiline etnogenees. Kaks võimalust on: kas Venemaa laguneb verise võitluse tagajärjel lugematuteks kildudeks või astume 300-400 aasta pikkusesse tsivilisatsioonifaasi.

Kui Lääne-Euroopa superetnos, kuhu teiegi kuulute, kujunes välja IX sajandil, siis meie, venelased alles XIV sajandil. Seega asume kusagil reformatsiooniajastus. Ütleme siis, et XVI sajandis.

See ei tähenda, nagu oleksid venelased meist primitiivsemad?

Loomulikult. Jutt on etnogeneesi eri faasidest. Lolle ja tarku on faasist olenemata kõikjal enam-vähem ühepalju. Teie, eestlased, olete oma Lääne-Euroopa superetnosega õige eakad. Meie seevastu noored ja ägedad.

Mõnikord tuletatakse Eestis meelde, et suur tükk Siberist oli kunagi meie?

Soome-ugri rahvad asustasid tõepoolest tervet vööndit kuni Jenisseini. Ja Omski piirkonnas paiknes kunagi nende riik. Sellest ei maksa kohe järeldusi teha, nagu olnuks ugrid eestlased. Kõik rahvad on kusagilt tulnud ja kedagi võitnud. Kuid aeg on kaardid ümber ladunud. Kunagine rooma etnos pole sama kui tänased itaallased. Kui jää taandus, olite teie ainus etnos, kes kelleltki maad ära ei võtnud. Te tulite lihtsalt jää asemele. Järelikult pole te vallutajad.

Aga täna asute kahe superetnose piiril. XIII sajandil sattusite tänu sakslastele Lääne-Euroopa superetnose koosseisu. Seda soodustas suuresti ka kliima. Ma tean, et eestlased venelastega just kõige paremini läbi ei saa. Ja ma ei imesta. Alus selleks on täiesti olemas.

Lev Gumiljov sündis   1. Oktoobril   1912 aastal Peterburis.  Levi mõlemad vanemad : ema Anna Ahmatova ja isa Nikolai Gumiljov olid aadlisoost  luuletajad.

Isa ja ema elasid tollastele boheemlastele omast vabameelset elu ja vahetasid partnereid. 1918 aastal vanemad lahutasid. 

Levi esimesed aastad möödusid vanaema mõisas.

Kolm aastat hiljem lasti Levi isa nn. valgekaartlaste vandenõus osalemise  eest maha.

Lev kasvas vanaema ja tädi Shura käe all  Bezetski linnakeses. Tädi Shura oli õpetaja ja sai 62 rubla palka, Levi ema saatis omalt poolt 25 rubla.

Lev oli  väikelinna raamatukogu püsikunde ja   neelas ühteviisi nii  Jules Verne , Jack Londoni , Herbert George  Wellsi , William Shakespeare , Alexandre Dumas  kui Robert  Stevesoni raamatuid. 

Poiss  oli  ka ise kirjanduslikult andekas . Kooli ajalehes ilmunud jutustuse „Merepõhja saladused“ eest sai ta rahalise preemia.

„Meie kõik olime pioneerid-komsomolid, tema aga kusagile ei astunud, koos  meiega ei mänginud,“ kurtsid kaasõpilased .  Kooli nõukogu otsustas seepeale, et  Gumiljovi kui kontrevolutsionääri ja klassivaenlase  poeg  jääb õpilastele ettenähtud õpikutest ilma.

1929 aasta  augusti lõpus peale kooli lõpetamist sõitis Lev Leningradi ema juurde.  Ema elas oma uue mehega kommunaalkorteris.  Ühes toas elas ema  uue mehe esimene naine koos tütrega,  teises  töölispere. Levi  ülesandeks oli puude raiumine, nende korterisse kandmine ja poesabas seismine.

Lähemad perekonnasõbrad olid vene luule suurkujud Boriss Pasternak, Ossip Mandelstam ja Marina Tsvetajeva. Mandelstam –  Bulgakovi  „Meister ja Margarita“   meistri prototüüp sai ka Levi sõbraks. Lev oli üks esimesi inimesi kellele Mandelstam  Stalinit pilava epigrammi ette luges.

Lev proovis  astuda pedagoogilise instituudi saksa keele osakonda kuid   vastuvõtukomisjon keeldus tema  aadlipäritolu tõttu  isegi dokumente vastu võtmast. Seepeale  registreeris Lev  ennast geoloogilisele ekspeditsioonile.  Nõukogude Liit unistas  suurejoonelisest industrialiseerimisprogrammist ja  vajas hädasti inimesi kes suudaks  maapõues peituvad  varad  üles leida.  Seepärast  ei pööratud inimeste päritolule kes olid nõus ekspeditsioonidele suunduma mingit tähelepanu.

Gumiljovi  esimene ekspeditsioon viis  ta 1931 aasta juunikuus   Baikali  lõunaserva palistavatesse Hamar Dabani mägedesse. 

Juunis 1934 astus Gumiljov  Leningradi ülikooli ajalooteaduskonda. Paljud sealsed  õppejõud  oli  maailmanimega  idamaade teadlased. 

Kursusekaaslastele oli selge, et  Lev  on nende seas  valge vares- selgelt nõukogude  vastane inimene, kes ei häbenenud seejuures  öelda, et  Venemaa saatuse peavad määrama  mitte töörahva massid  vaid  aadlike poolt valitud esindajad.

Gumiljovi arreteeriti  neli korda . Esimene kord oli 1933 aasta  detsembris ja ta vabastati üheksa päeva pärast süüdistust esitamata. Toona tegeles  Gumiljov  Nõukogude rahvaste poeetide luule tõlkimisega.

1935 aastal peale Kirovi mõrva  arreteeriti Gumiljov uuesti kuid  peale ema, Anna Ahmatova palvekirja Stalinile vabastati taas.  Stalin   kirjutas sedelile  : „Sm  Jagoda, vabastada arestist.“

Kolm aastat hiljem, ööl vastu 11. Märtsi 1938 aastal  arreteeriti Gumiljov kolmandat korda ja seekord  ta  enam ei pääsenud. Nüüd oli ajendiks  näiliselt tühine  seik  Vene poeesia loengul. Professor oli öelnud , et Nikolai Gumiljov  kirjutas küll Abessiiniast aga ise  polnud  Alzeeriast kaugemale jõudnud. Lev  hõikas   vastu,  et   kes  seda asja  paremini teab, teie või mina ?    Auditooriumis olnud paarsada tudengit puhkesid naerma, kuid keegi neist  kaebas pärast  NKVD-sse.

Uurijad kahtlustasid, et Gumiljov  kuulub progressiivide partei noorteorganisatsiooni mille eesmärgiks on muuta nõukogudemaa kodanlikuks parlamentaarseks vabariigiks.  Kuigi  Gumiljov  kirjutas  alla protokollile,  et kuulubki nõukogudevastasesse noorteorganisatsiooni ja  on seotud sm. Zdanovile plaanitud  rünnakuga,  loobusid kõik kohtualused  sõjatribunali ees oma varasematest tunnistustest. 

„Ülekuulamise protokoll oli varem valmis tehtud ja ma pidin füüsilise mõjutamise tulemusena sellele alla kirjutama,“ teatas  Gumiljov kohtus. Kuid asi  oli    juba otsustatud. Talle  määrati 10 aastat ja saadeti Norilskisse.

Töö oli seal  tappev ja toit vilets.  Normi täitja sai kilo ja 200 grammi leiba, kartseris istujad  pidid  seevastu 300 grammiga  leppima .

Norilski vangilaagris haigestus Gumiljov  düsenteeriasse ja oli kolm päeva teadvuseta.  Toibudes püüdis Gumiljov  kirjutas jutustusi ja luuletusi ning tegeleda  teadusega .  Kaasvangide seas oli palju intelligente- luuletajaid,  leiutajaid, isegi  astrofüüsik.

Viis aastat hiljem  vabakäigu vangina  suundus Gumiljov geoloogilise   ekspeditsiooni  koosseisus Taimõri poolsaarele rauamaaki otsima.

Geoloogi elu oli parim mida  temasugusele mehele  kaug põhjas pakkuda võis . Kuna Gumiljov  oli ankeeti märkinud varasema osalemise geoloogilistel ekspeditsioonidel viidi ta nüüdki sinna. 

Kohe peale vabanemist   läks Gumiljov  vabatahtlikuna Punaarmeesse ja saadeti rindele.  Gumiljovi jaoks oli rinne  Ida-Siberiga  võrreldes  otsekui  kuurort. Gumiljov  osales Berliini vallutamisel ja  teenis välja  kaks medalit. Pidas  ohvitseridele loenguid ajaloost ja kirjandusest ning polgu kõige kultuursema mehena pani  kirja  väeosa lahingutee ajalugu. Selle eest  anti talle  uus munder ja ta  ei pidanud  enam toimkonnas käima. 

14. novembril 1945 oli Gumiljov taas  Leningradis. Esimestel sõjajärgsetel kuudel valdas Gumiljovi vaimustus. Ta sai  esimest korda oma toa  ja töö  idamaade  instituudis- tõsi  esialgu  kõigest tuletõrjujana, kuid see tagas  talle stabiilse  sissetuleku  ja lubas nii palju kui kulub  instituudi raamatukogus töötada.

Ajalooteaduskonna dekaan soovitas  Gumiljovil jätkata neljandal kursusel, kuid   ta   eelistas sooritada eksamid eksternina. Detsembrist 1945 kuni 1946 aasta  märtsini sooritas  Gumiljov  kümme eksamit. Teadusliku kommunismi eksamil vastas Gumiljov  legendi järgi kolmest küsimusest kahele luulekeeles. 

Kolm aastat hiljem, 1948 kaitses  Gumiljov  ajalookandidaadi kraadi. Kaitsmisel näitas ta    oma suurepäraseid oraatorivõimeid ja teadmisi.  Kui oponent teatas, et ei mõista idakeeli   asus Gumiljov temaga pärsia keeles rääkima.  Nõukogu 16 -st liikmest  15 kiitis  väitekirja heaks.

1950 aastal saadeti Gumiljov taas vangilaagrisse. Seekord  terroristlike kavatsustega nõukogudevastasesse grupeeringusse kuulumise ja agitatsiooni eest.

„Enne sõda istusin  isa pärast,  peale sõda ema pärast,“ armastas Gumiljov öelda. Prokurör oli   Gumiljovile nelja silma all  öelnud:  „Te olete ohtlik sest te olete haritud.“ 

Gumiljov saadeti Kasahstani  Karagandasse. 

Ema Anna Ahmatova oli ahastuses ja kirjutas :

„Mees on hauas,

Poeg türmis,

Palvetage minu eest.“

Töö laagris  oli  ränkraske ,  Lev kirjutas emale, et ei looda elusana koju naasta. 1952 suvel pidas  Gumiljov paljusid ameteid:  oli  joonestaja, montöör, laadija , kümnik ehitusel, isegi  skulptor ning  näitleja. 

Oma neljakümnendal sünnipäeval, 1. Oktoobril 1952  viidi  Gumiljov südamega haiglasse. Novembris kuulutas  konsiilium ta invaliidiks. 

Gumiljov sai tööd laagri raamatukogus.

Ka aastaid hiljem  sai Gumiljovi töökohaks tihti raamatukogu. Enne kandidaadikraadi kaitsmist oli selleks  Leningradi Psühhoneuroloogiahaigla raamatukogu, doktoritöö ajal  aga Ermitaazi omas.

Laagri raamatukogus käisid nii  Pravda ja Izvestija kui   kirjandusajakirjad  Ogonjok ning  Novõi Mir, lisaks varustas ema poega   Akademkniga kataloogidega. Peale seda kui Gumiljov  sai õiguse saada rahakaarte hakkas  ta tellima  teadustööks vajalikke  raamatuid . 

Sügisel viidi Gumiljov   Kemerovo oblastis äsja avatud  Kamõshovi   laagrisse.  Gumiljov palus emal  saata   endale  pekki, võid, pipart vorsti, teed ja mahorkat ilma milleta  ta ei  osanud  hakkama saada. 

Kui seni oli Gumiljovi huvitanud poeesia ja kirjandus, siis laagris kaotas ta kõige selle vastu igasuguse  huvi. „Tahan tegeleda kaugete sajandite ajalooga,“ tunnistas ta toona. Eeluurimise ajal oli  temalt  konfiskeeritud 481 leheküljeline Kesk-Aasia keskaja ajaloo teemaline käsikiri . Selle asemel, et konfiskeeritud käsikiri arhiivi saata  visati see uurija käsul hoopis ahju.

Gulagi laagrites oli  märkmete tegemine kategooriliselt keelatud.  Gumiljov  palus laagri ülemalt luba kirjutada raamat   hunnudest.

„Hunnudest tohib, „ teatas laagri ülem, „ luuletusi aga kirjutada  ei tohi.“ 

Raamatu käsikiri  valmis 1954 aasta kevadel.

Järgmisel  aastal  kirjutas Gumiljovile kuulus sinoloog,  Teaduste akadeemia korrespondentliige Nikolai  Konrad. Gulagi laagritest  läbi käinud mees  tegi Gumiljovile   ettepaneku  osaleda  10 köitelise maailma ajalugu  käsitleva  teadusliku monograafia  koostamisel. Juba oktoobriks  saabus laagrist 30 vihiku paksune käsikiri Kesk-Aasia iidsest ajaloost . Keegi kaasvang oli selle  kalligraafilise käekirjaga ümber kirjutanud ja see oli peidetud  läbiloetud raamatute vahele.  Gumiljov lootis,  et hiljem saab sellele toetudes   doktorikraadi kaitsta. 

Paraku Gumiljovi materjal koguteosesse ei jõudnud. Kesk-Aasia rändrahvastele pühendati koguteoses  vaid mõned leheküljed.

Gumiljov  vabanes   11. Mail  1956 .    44 aastane mees oli  veetnud vangilaagrites kokku 13 aastat.

Gumiljovi  eraelu oli segane.  Ta  püüdis seda kuidagi korrastada.  Ühes toonases kirjas tunnis Gumiljov , et tal on  olnud tervelt  32 naist.  

Oma elu armastuse, Natalia Viktorovnaga kohtumiseni  jäi  toona veel kümme aastat.

1966 aastal kui nad kohtusid  oli Gumiljov   juba 55-ne, Natalja  46-ne.  Natalja Viktorovna loobus oma karjäärist, jättis maha senise  Moskva sõpruskonna ja pühendus  üksnes  mehele. Nende abielu katkestas  24 aastat hiljem   Levi surm. 

Esimeseks laagri järgseks töökohaks sai Ermitaaz.

1960 ilmus  vangilaagris  valminud  „Hunnu rahva ajalugu.“ See oli Kesk-Aasia keskaja ajaloo ümbertöötatud variant. Gumiljov püüdis  oma uurimuses vastata küsimusele miks hunnud sõjaliselt   sedavõrd aktiivsed olid.  Selles töös võttis Gumiljov esimest korda  kasutusele  mõiste „passionaarsus“ ja hakkas rääkima nende aktiivsuse põhjendamisel nn  „passionaarsetest tõugetest.“ 

Järgmisel, 1961 aastal  sai  Lev Gumiljovist  ajaloodoktor. Ema ei tahtnud  kuuldagi  et pojast on ajaloodoktor saanud  ja sestpeale  kumbki  omavahel  ei suhelnud. 1967 aastal ilmus doktoritöö „Muinastürgid“ ka raamatuna.

Neil aastatel püüdis Gumiljov  teha tagasi vangilaagrites kaotatud  aega. 

1964- 1967 avaldas Gumiljov Leningradi ülikooli teatajas ühtekokku 14 artiklit etnoste ja maastiku vahelistest seostest. 

1966 aastal ilmus „Kasaaria avastamine.“

1967 aastal tuli  esimene artikkel etnogeneesist.

Gumiljovi loengud olid ülipopulaarsed. Kaasaegsed meenutavad , et  Gumiljov ei kasutanud kunagi märkmeid ja rääkis peast:   puistas mängleva kergusega  kuupäevi ja tsitaate,  tudengid kuulasid suu lahti. 

Ühing „Teadus“ kesklektooriumisse mahtus  750 inimest, kuid  Gumiljovi loengute ajal jäid sellegi poolest paljud ukse taha. 

Teaduste Akadeemia Etnograafia instituudi mõjuvõimsale direktorile akadeemik Julian Bromleile olid Gumiljovi vaated vastukarva.

Kui Gumiljov kirjutas  1970 aastal Prirodas,  et  etnos  ei ole sotsiaalne nähtus  vaid  sarnaneb organismiga  ning tal  on oma loomulik elukäik :  noorus, õitseng ja hääbumine siis  andis Bromlei  sellele kiire vastulöögi. 

Ka  meeste seisukohad   natsionalismi olemuse üle  olid risti vastupidised. Gumiljovi arvates  on natsionalism ürgne ja püsiv, Bromlei  seevastu väitis, et natsionalism on sotsiaalmajanduslik nähtus  ja kaob   ajapikku koos progressiga.  Paraku polnud  rahvused ka pool sajandit peale klassierinevuste ametlikku kaotamist  kusagile kadunud. 

1974 aastal kaitses  Gumiljov  oma teist  doktoritööd- seekord geograafias,  kuid VAK seda ei kinnitanud.

Retsensent tunnustas  dissertandi erakordset erudeeritust  ja märkis, et  enamik doktoritöid  kahvatavad  Gumiljovi oma kõrval, kuid lisas seepeale et geograafiateadusesse  ei lisa see mitte kui midagi.

Doktoritöö teemaks oli  „Etnogenees ja Maa biosfäär.“

Teaduste akadeemia juhtkond hoolitses , et Etnogeneesi ei avaldataks. Gumiljovi käsikiri  deponeeriti turvaliselt üleliidulise teadus- ja tehnilise informatsiooni  instituudi hoidlas. 

Kuid   info  mittesoovitavast raamatust levis kulutulena ja inimesed hakkasid tellima  sellest  koopiaid. Peagi ahastas instituudi juhtkond, et nad ei saa enam millegi muuga tegeleda kui Gumiljovi töö paljundamisega. 

Gumiljovi peateos avaldati alles 1989 aastal  pärast Poliitbüroo mõjuka liikme   Anatoli Lukjanovi sekkumist.  Muuseas samal aastal  ilmus   ka  Solzenitsõni „Gulagi arhipelaag.“ 

Õigusteaduste doktor polnud mitte üksnes Anna Ahmatova kirglik austaja vaid talle meeldisid ka poetessi poja vaated. Tõsimeelse kommunist nägi juba toona  Gumiljovi  Euraasia liidus  ideelist selgroogu mille ümber saaks   tulevane impeerium üles ehitada.

Loomulikult  ei rääkinud  Kremli hall kardinal sellest  15. Novembril 1988 , päev enne iseseisvusdeklaratsiooni vastuvõtmist Moskvasse välja kutsutud Arnold Rüütlile.

Esilagu oli tarvis teha kõik mis võimalik, et senine liit kokku ei variseks.

„Tovarish Rüütel, te lõhute sellega  Nõukogude Liitu,“ hoiatas  Lukjanov : 

„Seda küsimust ei tohi ülemnõukogu päevakorda panna.“ 

Viktor Palmiga oli ta kümme päeva varem olnud veelgi otsekohesem: 

„Kui teie selle otsuse vastu võtate, siis ilmuvad Tallinna tänavatele tankid, voolab veri ja te kaotate kõik.“

„Etnogenees ja Maa biosfäär „ esimene tiraaž, 50 000 eksemplari müüdi  maha  vaid  mõne päevaga.

Sestpeale sai Gumiljovist  tõeline superstaar.  Suured ajalehed avaldasid üksteise võidu  temaga pikki intervjuusid, Gumiljov oli igapäevane külaline televisioonis ja raadios.

1989  aastal ilmus Gumiljovilt veel üks oluline uurimus 

„Vana-Vene ja Suur Stepp.“

Artiklis „Lev Gumiljov kui passionaarsuse fenomen „ analüüsib   professor Sergei Ivanov  Gumiljovi pöörase populaarsuse põhjuseid.

Kuigi tema tööd haaravad hiiglaslikku geograafilist ja ajalist areaali ning puudutavad kümneid probleeme mis väljuvad  rändrahvaste ajaloo raamidest on nende teaduslik panus ometi   nullilähedane.

Autori lai eruditsioon pimestab, ajaloo mastaapne valdamine  tundub üliinimlik  ning  raamatute süzee jääb samas kergesti meelde.

Paljud Gumiljovi kriitikud  on  öelnud, et tema ajaloolised tööd on kirjutatud ülimalt paeluvalt ja neid on mõnus lugeda nagu head romaani.

Nõukogude tehniline intelligents elas nn „ humanitaarse terrori“ õhkkonnas. Keskmine insener tundis mõne humanitaari kirjutatud raamatut lugedes ennast  alaväärsena. 

Gumiljovi   puhul oli sootuks teisiti. Tema töödes oli tunda  eelmise sajandi 70-ndatest  käiku  läinud nn.  süsteemset lähenemist ja kordusid mõisted   nagu “ väli,“  „päikeseenergia,“ „biorütmid,“, „sotsiaalne pärilikkus,“ „entroopia,“ jpt. Gumiljov oli muuseas üks esimesi kes hakkas kasutama sõna „ökoloogia.“ 

Kõigele lisaks hõljus Gumiljovi kohal   tema klassikutest vanemate oreool. GULAGI endine vang  oli ühtaegu nii nõukogude kui ka läänevastane. 

„Mis aga kõige olulisem,“ tõdeb Ivanov: „See on vene inimeste sügav  sisemine vajadus, et keegi  autoriteetne teadlane kinnitaks, et suurel riigil on  väärikas tulevik.“

2006 aastal kirjutas  Vladimir Korenjako artiklis  „Gumiljovi kontseptsiooni kriitika, “  et Gumiljov  on   haritud  vene publiku   „vaimu valitseja.“ 

Korenjako  sõnul on  Gumiljov eri ajaperioodidel  olnud populaarne  ühiskonna erinevates segmentides. Perestroika ja Nõukogude  Liidu  agoonia ajal sümpatiseeris ta  antikommunistlike ja liberaalsete vaadetega intelligentsile.  Kui Jeltsini võimu ajal  aga hakkasid  libeerlased vaated  vaikselt shovinistlike ja isolatsianistlike  vaadete ees taanduma muutus Gumiljov eriti kuumaks  nimeks  ühiskonna rahvuslik- patriootlikus segmendis. Jeltsini ajal sai Gumiljovist  kultuslik figuur.

Tema tööd  olid ühteviisi populaarsed 80-ndate aastate antikommunistide  kui XXI sajandi natsionaalkommunistide seas. 

Korenjako  tõdeb,  et  Lääne Euroopa kui ameerika teaduslikus kirjanduses Gumiljovil kohta pole kuna sealsetes tõsiseltvõetavates  teadusasutustes  domineerivad liberaalsete väärtuste kandjad. 

„Nende jaoks on Gumiljov eksootiline vene natsionalist, isegi rassist.“

Kuid  see polnud  Gumiljovi tähelennu lagi.  Peagi  sai Gumiljovist   ei vähem ega rohkem kui Kremli peaideoloog.

2016 aastal ilmus Mark Bassini 400 leheküljeline „The Gumillev Mystique: Biopolitics, Eurasianism and the construction of Communituy in Modern Russia.“

Sama aastal   nägi ilmavalgust  Charles Cloveri  500 leheküljeline bestseller  „Must tuul, valge lumi.  Uue Vene natsionalismi tõus.“ 

Cloveri raamat   põhineb pikkadel vestlustel ja intervjuudel Venemaa ja Kremli  mõjukate isikutega nagu  Aleksander Dugin, Vladimir Jakunin, Eduar Limonov, kindral Igor Rodionov, Anatoli Lukjanov, Putini pihiisa Tihhon Sevkunov jpt. 

Raamatu sissejuhatuses kirjeldab  Clover     Vladimir Putini  2012 aasta kõige tähtsamat  kõnet.

Kremli Georgi saali kogunenud   Venemaa koorekiht-enam kui kuussada uhkes riietuses aukandjat: kõrgemad ametnikud, kindralid, rahvusvähemuste esindajad oma iseloomulike peakatetega  kuulab tähelepanelikult  presidendi igat sõna. 

„Tahaksin, et me kõik selgelt mõistaksime, et eesootavad aastad kujunevad otsustavateks,“ teatab Putin : „ Kes haarab juhirolli ja kes jääb perifeeriasse ning kaotab vältimatult iseseisvuse, ei sõltu üksnes majanduslikust potentsiaalist, vaid eeskätt iga rahva tahtest, tema sisemisest energiast, mille  Lev  Gumiljov ristis passionaarsuseks: võimest liikuda edasi ja kohaneda muutustega.“ 

Clover lisab, et  Putini möödaminnes tehtud vihje kadunud Vene ajaloolasele  Lev  Gumiljovile ja kummalisele sõnale „passionnaarsus“ ei tähendanud asjassepühendatuile suurt midagi, kuid neile kes olid tuttavad konservatiivsete rahvuslusteooriatega, mis olid pärast külma sõja lõppu hakanud jõuliselt Venemaa poliitkasse tungima, tähendas see vägagi palju. 

„Tegemist oli klassikalise Kremli signaaliga mida  USA poliitikas kutsutakse „koeravileks“ ning millega edastatakse  teatud gruppidele sõnumit, mida vaid nemad on  võimelised kuulma. Ideedest mida vaid mõni aasta varem peeti marginaalseteks ja isegi jaburateks, olid äkki saanud  Putini aasta  tähtsaima kõne pidepunkt.  

Need ideed muutusid veelgi selgemaks 15 kuud hiljem kui vene sõdurid hõivasid vaikselt  Krimmi lennujaamad ja transpordisõlmed, vallandades doominioefekti, mis viis sõjani Ida-Ukrainas.“

Clover   raamatu  peategelaseks ei ole keegi muu kui Lev Gumiljov.’

„Gumiljovi passionaarsus on selle raamatu kandev teema, „ kirjutab  Clover .

 „Sõna mida Gumiljov populariseeris, sai armastatud loosungiks reaktsionääride seas- nii dissidentidest rahvuslaste kui ka nõukogude tagurlaste hulgas kes leidsid üha sagedamini ühise keele.

Gumiljovi sõnavara: passionaarsus, komplementaarsus, superetnos jne on jõudnud poliitilisse peavoolu ning tema teooriad kuuluvad praegu teaduse ja võimu juurde. Teda on toetanud nii vene tagurlased nagu Lukjanov kui ka Nõukogude Liidust lahku löönud rahvuslased nagu Kasahstani president Nazarbajev. Tema pärandi on üle võtnud nii Gruusia, Kõrgõzstani kui ka Aserbaidzaani rahvuslased.  Nagu ütles mulle Sergei  Tshesko: „Marksism on läinud, visati minema, järel on tühi ruum, ning selle täitis kas natsionalism või supernaatsionalism- eurasianism.“ 

Passionnarsuse mainimine Putini poolt 2012 aastal oli osa mustrist mis tõi tema kõnedesse ja  kirjutistesse uut  sõnavara. Putin asus uuele poliitilisele trajektoorile- järjekindel pöördumine õigeusu kiriku väärtuste ja Vene natsionalismi poole, liberalismi ja   läänelike väärtuste äge kriitika  ning reintegratsiooniprojektid  endiste nõukogude naabritega. 

Läänest rääkides hakkas  ta kasutama väljendit  „Atlandi“ ning Venemaa laiemast identiteedist rääkides sõna „ Euraasia,“ patriotismist  rääkides aga  rõhutama passionaarsust. 

Esile kerkinud, rebis natsionalism  1991 aastal Nõukogude Liidu lõhki kuid sai 1993 aastal Jeltsini ja ülemnõukogu vahelises sõjalises vastasseisus lüüa ideoloogilise konkurendi  liberaaldemokraatia käest.

Colver ja paljud teised  analüütikud  imestavad,  et kuidas sai mehest  keda Nõukogude  riik oli nõnda palju  alandanud ja vangilaagrites vintsutanud, peaaegu et tapnud, selle riigi lagunemist nähes  tema  raevukas toetaja.

 „Põhjust rõõmustada ei ole- riik variseb meie silme all kokku,“ ütles ta mornilt ühele  oma õpilasele kes tuli vanale Gulagi vangile   rõõmusõnumit Nõukogude Liidu kokkuvarisemisest teatama. 

Mina ei imesta. 

Gumiljov  oli oma kodumaa patrioot  ja nägi  s u u r t   

p i l t i.   Ta oli veendunud,  et  Venemaa peab säilitama on võimsuse  .Aga selleks ei piisa üksnes relvadest. Põhiline on ideoloogia- vaimne selgroog mis impeeriumi ka kannaks. Venemaa ja   suure stepi rändrahvaste ajalugu ja kultuuri uurides  oli ta leidnud selle Euraasia liidus.

„Kui Venemaa päästetakse siis vaid Euraasia riigina,“ rõhutas Gumiljov  ühes 1991 aastal avaldatud artiklis.

See, et president Putin  püüab   tema  ideed   ellu viia   üksnes rõõmustaks Gumiljovi .

Venemaa vajab  tugeva käega juhti, tavatses ta mulle korrata. 

Kuulates  täna  jutte sellest kui valel teel meie suur naaberriik on ja et kohe-kohe asendub autokraatlik võim liberaalse demokraatiaga, ajab see mind muigama.

„Me  elame sootuks teises ajas  ja me pole liberaalne demokraatia  jaoks veel kaua küpsed,“ rääkis Gumiljov. 

„On vaid kaks võimalust : kas Venemaa laguneb verise võitluse tagajärjel lugematuteks kildudeks või astume 300-400 aasta pikkusesse tsivilisatsioonifaasi.“

15. juunil 1992 aastal Gumiljov suri.

Gumiljovi mantlipärijaks   Venemaa käsitlemisel  Euraasia liidu tuumikuna  sai  Aleksander Dugin.

1997 aastal ilmus tema „Geopoliitika alused. „

Dugini vaated on põhjalikult lahti kirjutatud kahes töös:  2009 ilmunud  „The Eurasina Idea,“ ja 2010 aastal ilmunud “Milestones of Eurasianism.”

2014 aasta  kevadel kasutas  Dugin esimest korda Ida-Ukrainast  rääkides   sõna Novorossija.

2015 aasta maikuus, 23 aastat pärast Gumiljovi lahkumist, kolm aastat pärast Putini kõnet Kremli Georgi saalis lõi Venemaa  koos Valgevene ja   Kasahstaniga viimase  uues pealinnas Astanas Euraasia liidu.

2000 aastast aga  kannab Kasahhi rahvusülikool   Gumiljovi nime. Tänaseks on tema ametlikuks  nimeks Euraasia ülikool.  

Gumiljovi keskus  asub  Moskvas,  selle filiaalid aga Tadzikistanis,  Afganistanis, Azerbaidzaanis ja  Kirgiisias.

Saatuse tahtel pidin ühel  talveõhtul   Astanas  ülikooli juhtkonna korraldatud pidulikul õhtusöögil kõne pidama.

Olukord oli võrreldav sellega, kui keegi hakkaks Moskva ülikoolis   meenutama oma  vestlusi Mihhail Lomonossoviga, kelle nime sealne ülikool kannab. Kuid Gumiljovi  nime kandvas Kasahhi ülikoolis sain  ma seda ometi teha. 

Ma meenutasin kunagisi  vestlusi  Lev Nikolajevitsiga. 

Kõrged aukandjad  vaatasid  mind otsekui ilmutist.  Nende jaoks polnud  Lev Nikolajevitsh Gumiljov inimene vaid  legend.

Ajalugu on tõepoolest kummaline.

Kuid tuleme  tagasi  ajalookandidaat Borodai juurde, kelle artikli kaudu ma kunagi  Gumiljovini  olin jõudnud.  Juri Borodaist  sai  hiljem  filosoofiaprofessor, Venemaa nn „kolmanda tee „ tunnustatud  teoreetik.  Borodai pojast  Aleksandrist aga Ida-Ukrainas tekkinud  separatistliku  Donetski rahvavabariigi esimene juht.

Aleksander peab ennast ja teisi vene vabatahtlikke kes Ida-Ukrainas relv käes   Vene impeeriumi kaitsma läksid   tüüpilisteks passionaarideks.

Minul  on  aga hea meel, et Gumiljovi peateos  viimaks eesti keeles   olemas on.  Kui me tahame oma suurt idanaabrit ka tegelikult mõista, tasub see  kindlasti läbi lugeda.  Ja samas meeles pidada mida too suurmees meie, eestlaste kohta on  öelnud.

„Te olete jõudnud etnogeneesi sellesse faasi, kus saabub praktiline surematus. Teid võib küll tappa, kuid ise te etnosena enam välja ei sure.“

Toompeal , märtsis 2018