Ajaloo kummalised keerdkäigud
Peeter Ernits
Ma avastasin Gumiljovi sügaval nõukaajal. Noore ja innuka looduseuurijana käisin pidevalt ekspeditsioonidel Kesk-Aasia ja Kaukaasia mägedes, steppides ja kõrbetes, suhtlesin Moskva ja Leningradi kolleegidega, osalesin teaduskonverentsidel ning lugesin kõikvõimalikku teaduskirjandust.
Loomulikult lugesin ka Teaduste Akadeemia populaarteaduslikku ajakirja Priroda. Seal avaldati pidevalt huvitavaid materjale. Kirjutajateks olid vaid oma ala absoluutsed tipud- akadeemikud ja professorid, teaduste doktorid, Nobeli preemia laureaadid.
1981 aasta septembrinumbris äratas mu tähelepanu tagasihoidlik artikkel „Etnilised kontaktid ja ümbritsev keskkond.“ Selle autoriks oli ajalookandidaat Juri Borodai ja lugu tutvustas kellegi Lev Gumiljovi seni avaldamata suurtoest „Etnogenees ja Maa biosfäär.“
Borodai artikkel vapustas mind.
Autor kirjutas , et kõige enam laastavad loodust migrandid. Borodai tõi näiteks roomlased kes omal ajal kündsid üles Atlase mäestiku orud ja karjatasid Sahara kõrbe servas massiliselt hobuseid laastasid seeläbi Põhja-Aafrika. Aafriklaste jaoks olid roomlased võõrad kuid nende järel saabunud araablased olid seevastu omad ja stabiliseerid Saheli biotsönoosi 1300-ks aastaks .
Artikli keskseks mõisteks oli kimäärne etnos. Autor kirjutas, et kui kaks omavahel sobimatut etnost on sunnitud kõrvuti elama kujuneb sellest kiskjalik kimääre etnos- kreeka mütoloogia järgi kotkapea, lõvi keha ja mao sabast koosnev olevus .
Loomulikult panin ma Teaduste akadeemia häälekandjas ilmunud loo koheselt Eesti konteksti.
Eestis käis parasjagu innukas venestamine. Pärast seda kui peasekretär Leonid Breznev oli partei XXIV-l kongressil kuulutanud, et eesmärgiks on uue ajaloolise ühenduse- nõukogude rahva kujundamine, oli hakatud seda vaikselt kuid innukalt ellu viima. 1978 aastal oli Johannes Käbin asendatud umbkeelse Karl Vainoga ja Nõukogude Liidu avarustest saabunud arvukate muulaste elupaigaks kavandatud Lasnamäe hakkas üha jõulisemalt tiibu laiutama.
1980 aastal Kadrioru staadionil toimunud jalgpallimatši ja ansambel Propelleri kontserdi järel puhkenud noorterahutuste järel tuli nn 40 kiri. Ja kuigi ei „Rahva Hääl“ ega „Pravda“ julgenud venestamise vastu astunud haritlaste kirja avaldada, teadsid sellest aasta lõpus läbi „Ameerika hääle“ ometi kõik eestlased.
Kuid Borodai artikkel ei vapustanud üksnes mind. 12.novembril arutas artiklit Teaduste Akadeemia presiidium. Akadeemik Kedrov sai korralduse öelda avalikkusele , et Gumiljovi töö ei vasta teadusele esitatud nõuetele. Ideoloogiliste prohmakate eest vallandati aga Priroda peatoimetaja asetäitja ning kolm toimetuskolleegiumi liiget, nende seas üks nimekamaid Nõukogude biolooge Aleksei Jablokov, said range noomituse.
Järgmise viie aasta jooksul Gumiljovi enam ei avaldatud, kui välja arvatud üks- kaks artiklit mõne teaduskonverentsi teeside kogumikus.
Kuigi Gumiljovi peateose käsikiri ise oli deponeeritud üleliidulise teadusliku ja tehnilise instituudi hoidlas ja minusugune lihtsurelik sellele ligi ei pääsenud, leidsin üht-teist siiski, ja jällegi sessamas Prirodas .
1970 aasta esimese numbris avaldatud artikli „Etnogenees ja etnosfäär “ pealkirja alla paigutatud fotolt vaatas vastu intelligentne, natuke aasialiku näoga mees, kelle pilgus oli selgelt tajutav tema suursugune päritolu.
Ma pidin mehega kes oli proovinud bioloogia, geograafia ja ajaloo kokku panna ilmtingimata kohtuma.
Ja kohtusingi. Kuigi mobiiltelefone ja emaili aadresse toona polnud jõudsin oma Leningradi sõprade abiga kiiresti temani.
Kui ma 1982 aasta varasügisel Gumiljoviga esimest korda kohtusin- loomulikult ei saanud ma hakatuseks üle ega ümber parasjagu Eestis toimuvast – oli mu võõrustaja vana rahu ise.
„Ära muretse, Petja,“ rahustas Lev Nikolajevitsh uue ajaloolise ühenduse –nõukogude rahva loomisest rääkides.
„Meie, venelaste veregrupp ei sobi teie, eestlaste omaga absoluutselt. Teie kuulute Lääne-Euroopa superetnose koosseisu mis kujunes välja IX sajandil, meie, venelased aga alles viis sajandit hiljem. Seega asume alles kusagil reformatsiooniajastus.“
Gumiljovi sõnul oli Nõukogude Liit ise kõigest kokteil seitsmest erinevast superetnosest.
Mu võõrustaja rõhutas , et kuna eestlased ja venelased elavad sootuks teises ajastus on venestamine meie jaoks lootusetu ettevõtmine.
Tol hetkel oli see minu jaoks väga kõva sõna.
Gumiljovi mõttele , et meil, eestlastel tuleks karta hoopis teiste keelte, eriti inglise keele mõju, ei osanud ma tookord mingit tähelepanu pöörata.
Tulin parasjagu Tadzikistanist. Lev Nikolajevitsh tundis seda maad imehästi. Juba 1932 aastal oli ta noore mehena üksteist kuud seal ekspeditsioonil olnud. Toonane ekspeditsioon oli olnud suurejooneline. Ekspeditsiooni korraldas Teaduste Akadeemia presiidium ja seda juhtis akadeemik Fersman ning mitmed teised maailmanimega teadlased. Ekspeditsioonil osales toona ilmatu hulk inimesi ja see jagunes omakorda 72 erinevasse rühma.. Gumiljov kuulus toona akadeemik Pavlovski parasitoloogide rühma ja tema ülesandeks oli Pariisi rohelisega malaariasääskedega asustatud veekogusid hävitada . Muu hulgas sai ta selle aastaga selgeks ka tadžiki keele.
Gumiljov oli vana ekspeditsioonihunt. Ta oli enam kui paarkümmend suve veetnud kõikvõimalikel geoloogilistel, etnograafilistel ja ekspeditsioonidel nii Sajaanides, Altais, Tjan-Shanis, Kaukaasias , Krimmis jm.
Gumiljov kuulas suure huviga minu tähelepanekuid talle hästi tuntud paikadest ja andis neile ja sealsetele rahvastele ning nende ajaloole sootuks uue tähenduse.
Toonased märkmed markeerivad teemasid millest me rääkisime.
Kaspia ja Araali mere ümbruses elavate rändrahvaste ajalugu uurides oli Gumiljov avastanud , et kliima ja maastik kus sealsed rändrahvad elavad mõjutavad nii nende ajalugu kui majanduslikku seisundit ühiskondliku ja poliitilise korrani välja.
Gumiljov jutustas, et Tjan-shani läänenõlvadel ja Altais on suvi reeglina kuiv ja väga kuum ning taimestik kõrbeb. Seetõttu ajavad sealsed hõimud oma karjad mägiaasadele. Ta oli avastanud, et igal hõimul olid oma kindlad suve ja talvekarjamaad ning naabrid polnud viimase paari tuhande aasta jooksul omavahel suurt kokku puutunud. Just seetõttu ei kujunenud neil samasugust ühtset ja tugevat autoritaarse võimuga riiki nagu naabruses asuvas Mongoolias.
Kuid Gumiljovi järeldused läksid veelgi kaugemale. Sellises etnomaastikus ( minu jaoks toona uus mõiste mis tundus juba esimesel kuulmisel sedavõrd loomulik) kujunesid suguharude ja hõimude liidud ning konföderatsioonid , mitte aga tugevad ja tsentraliseeritud khaaniriigid nagu Tshingis- khaanil ja hunnudel.
Hunnud, turgid ja mongolid- stepirahvad keda Gumiljov nii hästi tundis olid iga paarisaja aasta tagant pea püsti ajanud , otsekui eikuskilt ilmunud ja valgunud üle maa alistades endast palju kõrgemal kultuuritasemel olnud linnad ja kadunud seejärel taas.
Gumiljovi paelusid avarused, eelkõige stepp. Ta polnud lapsest saati metsa armastanud . Taiga oli tema jaoks vaid „roheline türm.“ Oma töödega oli ta tõstnud stepi rändrahvaste kultuuri ja ajaloo samasugusele kõrgusele nagu XV sajandi humanistid olid seda teinud Hellase kultuuriga ja arheoloogid Babüloni ja Sumeriga.
„Mis sunnib rändtirtse äkitselt tohututes parvedes surma lendama?“ päris Gumiljov minult. Ise oli ta oli selle üle pikalt mõelnud.
See on sama jõud mis sundis Aleksander Suurt sõjakäigule Indiasse, kust ta ei saanud sõjasaaki Makedooniasse saata, jätkas Gumiljov. Kuid ka Napoleoni, Hannibali, Jeanne d,Arci , aga ka Jossif Vissarionovitsh Stalini tegevust on raske ratsionaalselt hinnata, lisas ta. Sund mis kõiki neid inimesi tegutsema pani pidi tulema sügavalt nende enda seest. Inimesel on eriline tõukejõud passionaarsus mis sunnib saavutama midagi tavatut nagu näiteks surmajärgne au.
1945 aasta aprillis punaarmee sõdurina Berliini marssides oli ta sedasama ka seal näinud.
„Seal olid asfaltteed, luksuskorterid ja autod ja selle kultuuri keskel seisime meie- räpased ja habetunud barbarid, aga me olime tugevamad.“ Gumiljovi arvates oli see suurepärane näide passionaarsusest.
See millest Gumiljov jutustas oli minu jaoks uus ja põnev. Tema pöörane eruditsioon aga vaimustas. Ma olin kohanud meest kes t e a d i s kuidas asjad käivad ja oskas samas ka öelda miks just niimoodi.
Me mõistsime üksteist suurepäraselt. Võib-olla sellepärast, et bioloogina oli ta iseõppija ja püüdis seepärast oma seisukohtade paikapidavust kontrollida. Mulle meeldisid tema arvukad maakaardid millele olid kantud kunagiste hõimude ja impeeriumite piirid ning nooled mis tähistasid kunagisi vallutusi. Selliseid kaarte oli toakeses palju ja nad andsid peremehe juttudele teise tähenduse. Minu arhiivis on tänaseni Gumiljovilt saadud luitunud kollakas „Literaturnaja Gazata“ mapp ja selle vahel hulk üles alla vonklevaid graafikuid. Ühe neist pealkiri ütleb, et tegemist on Euraasia etnokultuursete süsteemide dünaamikaga esimesest kuni kaheteistkümnenda sajandini.
Aeg lendas, Lev Nikolaijevits käis aeg ajal aknal suitsetamas. Üks paberossipakk asendus teisega.
Me rääkisime ajaloost, geograafiast ja bioloogiast ja sellest kuidas kõike need kolm asja üheskoos inimühiskonna ajalugu mõjutavad. Ja mõistagi rääkisime Eesti ja Vene suhetest. Kuigi Gumiljov oli vaid korra Eestis käinud ja 1977 aastal oli Tartu Ülikooli toimetistes avaldatud tema artikkel XII sajandi mongolitest, polnud eestlased tema jaoks tundmatud. Vangilaagris oli tal olnud piisavalt aega tehnikateadlasest sõbra Roland Wõrguga asju lahti rääkida.
Esimene kohtumine ei jäänud viimaseks. Kohtusime nii Moskvas kui Leningradis. Gumiljovid elasid toona peamiselt Leningradis, Nevski prospekti lähedal. Moskvas oli abikaasa Natalja tilluke korter.
Kord jutustas Gumiljov mulle Kulikovo lahingu tegelikust tähendusest Vene rahvale ja sellest, et venelastel ja stepi rändrahvastel on ühised juured. Venemaa etnos oli tema sõnul sündinud ei kuskil mujal kui sealsamas Kulikovo lahinguväljal ja toona olid vastamisi mitte venelased ja mongolid vaid hoopis kaks mongoli haru. Venelased võitlesid Dmitri Donskoi juhtimisel ühel poolel, teine mongoli haru oli aga Genova vürstide palgal kelle eesmärgiks oli Venemaa muutmine nende kaubahooviks. Seega ei olnud Kulikovo lahing võitlus mongoli vallutajatega vaid lääne palgal olnud mongoli hordidega. Gumiljov rõhutas, et mongolid päästsid toona Venemaa eurooplaste mõju alla langemast.
Venelaste ja mongolite vaheline keemia oli Gumiljovi sõnul ilmne, samas ei saanud seda öelda venelaste ja eurooplaste kohta.
Mongoolia Rahvarevolutsioonilise partei keskkomiteele ei meeldinud Gumiljovi väide, et tatari-mongoli vallutused olid progressiivsed ja pleenum mõistis need karmilt hukka.
Gumiljov jutustas , et bioloogia juurde jõudis ta juhuslikult vangilaagris. Just seal, nari serval istudes ja kellegi bioloogist naabriga juteldes omandas ajaloolane bioloogi lähenemise. Ma arvasin viimase ajani , et selleks bioloogiks oli nõukogude geneetika suurkuju Nikolai Timofejev-Ressovski ( mu toonastes märkmetes on kirjas tema nimi ), kuid hiljem Gumiljovi puudutavaid materjale uurides selgub, et temaga puutus Gumiljov kokku alles 1967. aastal. Samas on teada, et mõlemad mehed viibisid aastatel 1946- 1947 Karaganda vangilaagris.
Aastaid hiljem, 1996 aastal avaldasin ajakirjas Luup ühe oma kunagistest vestlustest Gumiljoviga . Intervjuu pealkirjaks sai Lev Gumiljov: „Eestlased on saavutanud praktilise surematuse.“
Mis on etnoloogia?
Teie kuulus kaasmaalane Karl Baer unistas kunagi sildade ehitamisest erinevate teaduste vahele. Etnoloogia ongi üks selliseid sildu. Selles on ühendatud inimeste ajalugu maastikuga, kus nad elavad; ja taevased jõud, mis protsessi käima lükkavad. Ma mõtlen etnose arengut.
Ajalugu tähendab teadust sündmustest, arheoloogia teadust mälestistest. Etnograafia tegeleb jälle olme ja kultuuri kirjeldamisega. Kui siia lisada veel paleogeograafia, mis kirjeldab Maa pinnal toimunud muutusi, saamegi kokku etnoloogia.
Kelleks te poisina tahtsite saada?
Ajaloolaseks. Aga mind ei huvitanud niivõrd sündmuste kronoloogia, kuivõrd see, miks rahvad tekivad ja kaovad. Tundus, et kõige selle taga on veel midagi.
Küllap olid teil head õpetajad?
Te eksite. Raamatud olid. Ja raamatukogud. Lapsena elasin, nagu öeldakse, provintsis. Seal keegi eriti keeli ei osanud. Loomulikult õppisin ära prantsuse, inglise, saksa, ladina, türgi, pärsia keeled. Hiljem laagris istudes kulusid eriti viimased marjaks ära.
Kaua te seal olite?
13 aastat. Esimest korda isa eest. Teisel korral «lunastasin» ema patte. Aasta armees oli ka sisuliselt «v lagernom polozhenii». Seega kokku 14 aastat.
Ometi jõudsite kaitsta nii ajaloo kui ka geograafiadoktori kraadi. Enamik ei saa ühegagi hakkama.
Igas halvas on midagi head. Laagrikohtumised eri rahvusest inimestega ja nende omavaheliste suhete jälgimine viisid mind oma eesmärgile lähemale küll. Ilmnes, et kui ühed rahvused sobisid omavahel, siis teised jälle mitte kuidagi. Kasahhide ja tatarlastega oli mul venelasena kerge sõbrustada. Vaja oli vaid olla siiralt heatahtlik ja austada nende tavasid. Samas tähendas väiksemgi katse nende usaldust kuritarvitada suhete lõppu. Hiinlased nõudsid oma kultuuri tingimusteta austamist. Seejuures olid nad oma intellektuaalses üleolekus sedavõrd veendunud, et ei nõustunud enamasti isegi vaidlema. Selle poolest sarnanesid nad sakslaste ja inglastega.
Mis on etnos?
See pole populatsioon, rass ega sootsium. Võtke Pushkin, kelle soontes voolas neegriveri – puhas mulatt, ometi polnud see talle ja teistele oluline. Varasest lapsepõlvest luges ta prantsuse keeles. Seega oli ta pigem lääneeurooplane. Ometi hingestas seda kõike vene patriotism.
Minu ema rääkis lapsepõlves üksnes prantsuse keelt, alles kooli minnes tuli tal vene keel ära õppida. Ometi oli ta vene luuletaja. Seega keel, rass ja kultuur pole etnose juures olulised.
Märksa olulisem on maailma jagamine kaheks – «meie» ja «nemad». Seejuures «nemad» on reeglina barbarid ja metslased, uskmatud jne. Etnos on zooloogilise liigi Homo sapiens eksisteerimise peamisi vorme.
Seega siis bioloogiline fenomen?
Igasugused katsed käsitleda seda sotsiaalsete seaduste järgi lõpevad absurdiga. Mingist progressist ei maksa siin rääkida. Etnose puhul on tegemist pideva muutumisega. Ükski etnos pole igavene. Võib rääkida küll etnose kadumisest, mitte aga väljasuremisest.
Aja jooksul toimub elementide ümberkombineerumine. Kaardipakk, nagu öeldakse, segatakse ümber. Nii et moodustub uus tervik. Etnos on pidevas muutuses olev süsteem. Ei bioloogiline ega sotsiaalne.
Selles muutumises valitsevad omad reeglid. Nii nagu indiviidi puhul, võib ka etnose puhul rääkida sünnist ja surmast ja nende vahele jäävast elust?
Passionaarsest tõukest, mis vastab etnose sünnile, kuni uue tasakaaluseisundini kulub 1200-1500 aastat. Ükskõik, kus me seda kontrollinud oleme. Just niipalju aega kulub impulsi hääbumiseks. Iga etnos läbib oma arengus rea kohustuslikke staadiume. Algab see, nagu ütlesin, järsu ja ootamatu tõusuga. Mingil hetkel ja mingis piirkonnas toimub plahvatus.
Maiste asjade võti peitub taevas?
Just. Passionaarsete tõugete energia pärineb kosmosest. Kosmilise kiirguse mõju maistele objektidele – olgu neiks kasvõi viirused – on ammu tõestatud. See jõuab Maale väikeste portsudena ja aeg-ajalt. Enamasti 1-5 aasta jooksul. 3000 aasta vältel on võimalik eristada üheksat pikka, ent kitsast vööndit (200-300-kilomeetrise läbimõõduga). Tegelikult on neid ilmselt rohkemgi.
Energeetiliste tõugete tulemusena ilmnevad osal inimestest (neid pole esialgu kuigi palju) teatud mutatsioonid. Need toovad endaga kaasa uut tüüpi inimese.
Kelle käitumise stereotüüp on muutunud?
Need on kõrgendatud aktiivsusega inimesed, kes püüdlevad mingi ideaali poole, olgu siis selleks võit vaenlase üle, uute maade avastamine, millegi kogumine – raha, võimu, teadmiste. Neist inimestest saavad kangelased ja kurjategijad, loojad ja lõhkujad. Üks on ilmne – ükskõiksed nad igatahes pole.
Tavalisele inimesele omast enesealalhoiuinstinkti nende juures ei täheldata: nad on nõus nii ennast kui ka kaaslasi oma enamasti illusoorsete ideede nimel ohverdama.
Mis sundis hispaanlasi Ameerikasse või Filipiinidele sõitma ning sealseid rahvaid hävitades kohutavaid varandusi kokku riisuma, kui 85 protsenti neist hukkus juba esimesel aastal? Ja ülejäänud 14 protsenti sandistus nii või teisiti.
Esialgu tuleb antiinstinkti kandvaid passionaare üha juurde. Õhinaga asutakse uut elu ja ühiskonda üles ehitama. Etnose struktuur muutub keerulisemaks. Ent ainult teatud hetkeni. Kui ülimalt enesekindlaid ja surmapõlgavaid passionaare tekib üle kriitilise massi, toob ülekuumenemine kaasa verevalamise.
Etnose enda sees?
Nii sees kui suhetes naabritega. Liiga palju pulbitseva energiaga inimesi pole ka hea. Asi võib lõppeda anarhiaga.
Ega passionaarid ju kusagile kao?
Etnose arengu igas faasis on teatud hulk inimesi, kes töötavad või isegi elavad oma ideaalide nimel. Mõnikord ei soovi nad ühiskonnalt selle eest midagi vastu. Nemad, veidrikud, annavad kollektiivile oma ainuomase näo, mõttelaadi ja filosoofia.
Samal ajal on alati ka neid, keda ühised ideaalid ja tegemised ei huvita. Nad tahaksid üksnes süüa, juua ja lõbutseda. Nad on nagu päris, ainult et midagi on puudu. Nagu Tsehhovi kangelased. Neil on vähem energiat kui enesealalhoiuinstinktiks tarvis.
Kolmanda seltskonna näiteks on Andrei Bolkonski. Absoluutselt harmooniline inimene. Selline, kes töötab, et elada, ent midagi liigset ei tee.
Vastavalt etnose arengule muutub nimetatud inimtüüpide osatähtsus. Muutuvad ka loosungid, mida järgitakse. Etnose noorusaegu iseloomustab teadmine, et maailm on ebatäiuslik ja seda tuleb parandada. Peagi avastatakse, et ühise eesmärgi nimel ei tasu pingutada. Targem on iseenda eest seista («Tahan olla mina ise!»). Siitpeale algab langus. Loosungi «Laske elada!» varjus puhkevad enamasti õide kaunid kunstid ja kirjandus, aga sigineb ka luksus. Kätte on jõudnud see, mida me nimetame tsivilisatsiooniks.
Järgmine loosung tähistab ilmselt lõplikku allakäiku?
«Ole selline nagu me kõik!» ja «Ega meile midagi vaja küll pole!». Ent kõiges selles pole midagi hullu. Iga hääbumine valmistab pinda uuele tähelennule ja uuele plahvatusele. Tuleb uus tõuge ja kaardid segatakse taas ümber. Vahetatakse nii verd, keeli kui ka kultuure ja religioone.
Olete rõhutanud maastiku tähtsust etnose elus…
Metsad, orud, mäed, stepp, kõrb on läbi aegade toitnud mitte ainult loomi, vaid ka inimesi. Ehkki jääkaru elutseb vaid polaaraladel ja saiga stepis, võib inimelamuid püsivalt kõikjalt leida.
Ülimalt plastilise liigina on keskkond kujundanud nii rööveluviisiga inimesi (kütid) kui inimesi-ihtüofaage (kalureid). On nii kariloomadega kui ka kultuurtaimedega sõbralikus sümbioosis elavaid inimesi (karjakasvatajad ja põlluharijad). Igal neist on täiesti ainulaadne arsenal kogemusi, kuidas just selles maastikus tegutseda. Et kruvi mitte n.ö. üle keerata, kodumaad mõttetult laastada.
Uutel tulijatel kulub väga palju aega, et samasugust tasakaaluseisundit saavutada. Alles lapselapselapsed tunnistavad, et isamaa on muutumas kodumaaks.
Tugev ja kindel side toitva maastikuga on iga etnose säilimise tagatiseks. Traditsioonide kadumine toob kaasa raskeid tagajärgi kõigile.
Mida teate Eestist?
Ühe mu sõbraga laagripäevilt – Roland Wõrguga – rääkisin palju. Sügav kummardus talle. Pealegi olen korra Tartus käinud.
Mida arvata väitest, et eestlased on väljasurev rahvas?
Te olete jõudnud etnogeneesi sellesse faasi, kus saabub praktiline surematus. Teid võib küll tappa, kuid ise te etnosena enam välja ei sure. Iga etnos läbib oma aktiivse eluperioodi suhteliselt kiiresti – umbes pooleteist tuhande aastaga. Kui ta selle aja vastu peab, pole enam suurt midagi karta. Tõsi küll, kordan, kui teid just füüsiliselt ei tapeta. Midagi sarnast on tänapäeval islandlastega.
Mis ootab venelasi?
Ma ei tea, mis meist saab. Käib erakordselt tormiline etnogenees. Kaks võimalust on: kas Venemaa laguneb verise võitluse tagajärjel lugematuteks kildudeks või astume 300-400 aasta pikkusesse tsivilisatsioonifaasi.
Kui Lääne-Euroopa superetnos, kuhu teiegi kuulute, kujunes välja IX sajandil, siis meie, venelased alles XIV sajandil. Seega asume kusagil reformatsiooniajastus. Ütleme siis, et XVI sajandis.
See ei tähenda, nagu oleksid venelased meist primitiivsemad?
Loomulikult. Jutt on etnogeneesi eri faasidest. Lolle ja tarku on faasist olenemata kõikjal enam-vähem ühepalju. Teie, eestlased, olete oma Lääne-Euroopa superetnosega õige eakad. Meie seevastu noored ja ägedad.
Mõnikord tuletatakse Eestis meelde, et suur tükk Siberist oli kunagi meie?
Soome-ugri rahvad asustasid tõepoolest tervet vööndit kuni Jenisseini. Ja Omski piirkonnas paiknes kunagi nende riik. Sellest ei maksa kohe järeldusi teha, nagu olnuks ugrid eestlased. Kõik rahvad on kusagilt tulnud ja kedagi võitnud. Kuid aeg on kaardid ümber ladunud. Kunagine rooma etnos pole sama kui tänased itaallased. Kui jää taandus, olite teie ainus etnos, kes kelleltki maad ära ei võtnud. Te tulite lihtsalt jää asemele. Järelikult pole te vallutajad.
Aga täna asute kahe superetnose piiril. XIII sajandil sattusite tänu sakslastele Lääne-Euroopa superetnose koosseisu. Seda soodustas suuresti ka kliima. Ma tean, et eestlased venelastega just kõige paremini läbi ei saa. Ja ma ei imesta. Alus selleks on täiesti olemas.
Lev Gumiljov sündis 1. Oktoobril 1912 aastal Peterburis. Levi mõlemad vanemad : ema Anna Ahmatova ja isa Nikolai Gumiljov olid aadlisoost luuletajad.
Isa ja ema elasid tollastele boheemlastele omast vabameelset elu ja vahetasid partnereid. 1918 aastal vanemad lahutasid.
Levi esimesed aastad möödusid vanaema mõisas.
Kolm aastat hiljem lasti Levi isa nn. valgekaartlaste vandenõus osalemise eest maha.
Lev kasvas vanaema ja tädi Shura käe all Bezetski linnakeses. Tädi Shura oli õpetaja ja sai 62 rubla palka, Levi ema saatis omalt poolt 25 rubla.
Lev oli väikelinna raamatukogu püsikunde ja neelas ühteviisi nii Jules Verne , Jack Londoni , Herbert George Wellsi , William Shakespeare , Alexandre Dumas kui Robert Stevesoni raamatuid.
Poiss oli ka ise kirjanduslikult andekas . Kooli ajalehes ilmunud jutustuse „Merepõhja saladused“ eest sai ta rahalise preemia.
„Meie kõik olime pioneerid-komsomolid, tema aga kusagile ei astunud, koos meiega ei mänginud,“ kurtsid kaasõpilased . Kooli nõukogu otsustas seepeale, et Gumiljovi kui kontrevolutsionääri ja klassivaenlase poeg jääb õpilastele ettenähtud õpikutest ilma.
1929 aasta augusti lõpus peale kooli lõpetamist sõitis Lev Leningradi ema juurde. Ema elas oma uue mehega kommunaalkorteris. Ühes toas elas ema uue mehe esimene naine koos tütrega, teises töölispere. Levi ülesandeks oli puude raiumine, nende korterisse kandmine ja poesabas seismine.
Lähemad perekonnasõbrad olid vene luule suurkujud Boriss Pasternak, Ossip Mandelstam ja Marina Tsvetajeva. Mandelstam – Bulgakovi „Meister ja Margarita“ meistri prototüüp sai ka Levi sõbraks. Lev oli üks esimesi inimesi kellele Mandelstam Stalinit pilava epigrammi ette luges.
Lev proovis astuda pedagoogilise instituudi saksa keele osakonda kuid vastuvõtukomisjon keeldus tema aadlipäritolu tõttu isegi dokumente vastu võtmast. Seepeale registreeris Lev ennast geoloogilisele ekspeditsioonile. Nõukogude Liit unistas suurejoonelisest industrialiseerimisprogrammist ja vajas hädasti inimesi kes suudaks maapõues peituvad varad üles leida. Seepärast ei pööratud inimeste päritolule kes olid nõus ekspeditsioonidele suunduma mingit tähelepanu.
Gumiljovi esimene ekspeditsioon viis ta 1931 aasta juunikuus Baikali lõunaserva palistavatesse Hamar Dabani mägedesse.
Juunis 1934 astus Gumiljov Leningradi ülikooli ajalooteaduskonda. Paljud sealsed õppejõud oli maailmanimega idamaade teadlased.
Kursusekaaslastele oli selge, et Lev on nende seas valge vares- selgelt nõukogude vastane inimene, kes ei häbenenud seejuures öelda, et Venemaa saatuse peavad määrama mitte töörahva massid vaid aadlike poolt valitud esindajad.
Gumiljovi arreteeriti neli korda . Esimene kord oli 1933 aasta detsembris ja ta vabastati üheksa päeva pärast süüdistust esitamata. Toona tegeles Gumiljov Nõukogude rahvaste poeetide luule tõlkimisega.
1935 aastal peale Kirovi mõrva arreteeriti Gumiljov uuesti kuid peale ema, Anna Ahmatova palvekirja Stalinile vabastati taas. Stalin kirjutas sedelile : „Sm Jagoda, vabastada arestist.“
Kolm aastat hiljem, ööl vastu 11. Märtsi 1938 aastal arreteeriti Gumiljov kolmandat korda ja seekord ta enam ei pääsenud. Nüüd oli ajendiks näiliselt tühine seik Vene poeesia loengul. Professor oli öelnud , et Nikolai Gumiljov kirjutas küll Abessiiniast aga ise polnud Alzeeriast kaugemale jõudnud. Lev hõikas vastu, et kes seda asja paremini teab, teie või mina ? Auditooriumis olnud paarsada tudengit puhkesid naerma, kuid keegi neist kaebas pärast NKVD-sse.
Uurijad kahtlustasid, et Gumiljov kuulub progressiivide partei noorteorganisatsiooni mille eesmärgiks on muuta nõukogudemaa kodanlikuks parlamentaarseks vabariigiks. Kuigi Gumiljov kirjutas alla protokollile, et kuulubki nõukogudevastasesse noorteorganisatsiooni ja on seotud sm. Zdanovile plaanitud rünnakuga, loobusid kõik kohtualused sõjatribunali ees oma varasematest tunnistustest.
„Ülekuulamise protokoll oli varem valmis tehtud ja ma pidin füüsilise mõjutamise tulemusena sellele alla kirjutama,“ teatas Gumiljov kohtus. Kuid asi oli juba otsustatud. Talle määrati 10 aastat ja saadeti Norilskisse.
Töö oli seal tappev ja toit vilets. Normi täitja sai kilo ja 200 grammi leiba, kartseris istujad pidid seevastu 300 grammiga leppima .
Norilski vangilaagris haigestus Gumiljov düsenteeriasse ja oli kolm päeva teadvuseta. Toibudes püüdis Gumiljov kirjutas jutustusi ja luuletusi ning tegeleda teadusega . Kaasvangide seas oli palju intelligente- luuletajaid, leiutajaid, isegi astrofüüsik.
Viis aastat hiljem vabakäigu vangina suundus Gumiljov geoloogilise ekspeditsiooni koosseisus Taimõri poolsaarele rauamaaki otsima.
Geoloogi elu oli parim mida temasugusele mehele kaug põhjas pakkuda võis . Kuna Gumiljov oli ankeeti märkinud varasema osalemise geoloogilistel ekspeditsioonidel viidi ta nüüdki sinna.
Kohe peale vabanemist läks Gumiljov vabatahtlikuna Punaarmeesse ja saadeti rindele. Gumiljovi jaoks oli rinne Ida-Siberiga võrreldes otsekui kuurort. Gumiljov osales Berliini vallutamisel ja teenis välja kaks medalit. Pidas ohvitseridele loenguid ajaloost ja kirjandusest ning polgu kõige kultuursema mehena pani kirja väeosa lahingutee ajalugu. Selle eest anti talle uus munder ja ta ei pidanud enam toimkonnas käima.
14. novembril 1945 oli Gumiljov taas Leningradis. Esimestel sõjajärgsetel kuudel valdas Gumiljovi vaimustus. Ta sai esimest korda oma toa ja töö idamaade instituudis- tõsi esialgu kõigest tuletõrjujana, kuid see tagas talle stabiilse sissetuleku ja lubas nii palju kui kulub instituudi raamatukogus töötada.
Ajalooteaduskonna dekaan soovitas Gumiljovil jätkata neljandal kursusel, kuid ta eelistas sooritada eksamid eksternina. Detsembrist 1945 kuni 1946 aasta märtsini sooritas Gumiljov kümme eksamit. Teadusliku kommunismi eksamil vastas Gumiljov legendi järgi kolmest küsimusest kahele luulekeeles.
Kolm aastat hiljem, 1948 kaitses Gumiljov ajalookandidaadi kraadi. Kaitsmisel näitas ta oma suurepäraseid oraatorivõimeid ja teadmisi. Kui oponent teatas, et ei mõista idakeeli asus Gumiljov temaga pärsia keeles rääkima. Nõukogu 16 -st liikmest 15 kiitis väitekirja heaks.
1950 aastal saadeti Gumiljov taas vangilaagrisse. Seekord terroristlike kavatsustega nõukogudevastasesse grupeeringusse kuulumise ja agitatsiooni eest.
„Enne sõda istusin isa pärast, peale sõda ema pärast,“ armastas Gumiljov öelda. Prokurör oli Gumiljovile nelja silma all öelnud: „Te olete ohtlik sest te olete haritud.“
Gumiljov saadeti Kasahstani Karagandasse.
Ema Anna Ahmatova oli ahastuses ja kirjutas :
„Mees on hauas,
Poeg türmis,
Palvetage minu eest.“
Töö laagris oli ränkraske , Lev kirjutas emale, et ei looda elusana koju naasta. 1952 suvel pidas Gumiljov paljusid ameteid: oli joonestaja, montöör, laadija , kümnik ehitusel, isegi skulptor ning näitleja.
Oma neljakümnendal sünnipäeval, 1. Oktoobril 1952 viidi Gumiljov südamega haiglasse. Novembris kuulutas konsiilium ta invaliidiks.
Gumiljov sai tööd laagri raamatukogus.
Ka aastaid hiljem sai Gumiljovi töökohaks tihti raamatukogu. Enne kandidaadikraadi kaitsmist oli selleks Leningradi Psühhoneuroloogiahaigla raamatukogu, doktoritöö ajal aga Ermitaazi omas.
Laagri raamatukogus käisid nii Pravda ja Izvestija kui kirjandusajakirjad Ogonjok ning Novõi Mir, lisaks varustas ema poega Akademkniga kataloogidega. Peale seda kui Gumiljov sai õiguse saada rahakaarte hakkas ta tellima teadustööks vajalikke raamatuid .
Sügisel viidi Gumiljov Kemerovo oblastis äsja avatud Kamõshovi laagrisse. Gumiljov palus emal saata endale pekki, võid, pipart vorsti, teed ja mahorkat ilma milleta ta ei osanud hakkama saada.
Kui seni oli Gumiljovi huvitanud poeesia ja kirjandus, siis laagris kaotas ta kõige selle vastu igasuguse huvi. „Tahan tegeleda kaugete sajandite ajalooga,“ tunnistas ta toona. Eeluurimise ajal oli temalt konfiskeeritud 481 leheküljeline Kesk-Aasia keskaja ajaloo teemaline käsikiri . Selle asemel, et konfiskeeritud käsikiri arhiivi saata visati see uurija käsul hoopis ahju.
Gulagi laagrites oli märkmete tegemine kategooriliselt keelatud. Gumiljov palus laagri ülemalt luba kirjutada raamat hunnudest.
„Hunnudest tohib, „ teatas laagri ülem, „ luuletusi aga kirjutada ei tohi.“
Raamatu käsikiri valmis 1954 aasta kevadel.
Järgmisel aastal kirjutas Gumiljovile kuulus sinoloog, Teaduste akadeemia korrespondentliige Nikolai Konrad. Gulagi laagritest läbi käinud mees tegi Gumiljovile ettepaneku osaleda 10 köitelise maailma ajalugu käsitleva teadusliku monograafia koostamisel. Juba oktoobriks saabus laagrist 30 vihiku paksune käsikiri Kesk-Aasia iidsest ajaloost . Keegi kaasvang oli selle kalligraafilise käekirjaga ümber kirjutanud ja see oli peidetud läbiloetud raamatute vahele. Gumiljov lootis, et hiljem saab sellele toetudes doktorikraadi kaitsta.
Paraku Gumiljovi materjal koguteosesse ei jõudnud. Kesk-Aasia rändrahvastele pühendati koguteoses vaid mõned leheküljed.
Gumiljov vabanes 11. Mail 1956 . 44 aastane mees oli veetnud vangilaagrites kokku 13 aastat.
Gumiljovi eraelu oli segane. Ta püüdis seda kuidagi korrastada. Ühes toonases kirjas tunnis Gumiljov , et tal on olnud tervelt 32 naist.
Oma elu armastuse, Natalia Viktorovnaga kohtumiseni jäi toona veel kümme aastat.
1966 aastal kui nad kohtusid oli Gumiljov juba 55-ne, Natalja 46-ne. Natalja Viktorovna loobus oma karjäärist, jättis maha senise Moskva sõpruskonna ja pühendus üksnes mehele. Nende abielu katkestas 24 aastat hiljem Levi surm.
Esimeseks laagri järgseks töökohaks sai Ermitaaz.
1960 ilmus vangilaagris valminud „Hunnu rahva ajalugu.“ See oli Kesk-Aasia keskaja ajaloo ümbertöötatud variant. Gumiljov püüdis oma uurimuses vastata küsimusele miks hunnud sõjaliselt sedavõrd aktiivsed olid. Selles töös võttis Gumiljov esimest korda kasutusele mõiste „passionaarsus“ ja hakkas rääkima nende aktiivsuse põhjendamisel nn „passionaarsetest tõugetest.“
Järgmisel, 1961 aastal sai Lev Gumiljovist ajaloodoktor. Ema ei tahtnud kuuldagi et pojast on ajaloodoktor saanud ja sestpeale kumbki omavahel ei suhelnud. 1967 aastal ilmus doktoritöö „Muinastürgid“ ka raamatuna.
Neil aastatel püüdis Gumiljov teha tagasi vangilaagrites kaotatud aega.
1964- 1967 avaldas Gumiljov Leningradi ülikooli teatajas ühtekokku 14 artiklit etnoste ja maastiku vahelistest seostest.
1966 aastal ilmus „Kasaaria avastamine.“
1967 aastal tuli esimene artikkel etnogeneesist.
Gumiljovi loengud olid ülipopulaarsed. Kaasaegsed meenutavad , et Gumiljov ei kasutanud kunagi märkmeid ja rääkis peast: puistas mängleva kergusega kuupäevi ja tsitaate, tudengid kuulasid suu lahti.
Ühing „Teadus“ kesklektooriumisse mahtus 750 inimest, kuid Gumiljovi loengute ajal jäid sellegi poolest paljud ukse taha.
Teaduste Akadeemia Etnograafia instituudi mõjuvõimsale direktorile akadeemik Julian Bromleile olid Gumiljovi vaated vastukarva.
Kui Gumiljov kirjutas 1970 aastal Prirodas, et etnos ei ole sotsiaalne nähtus vaid sarnaneb organismiga ning tal on oma loomulik elukäik : noorus, õitseng ja hääbumine siis andis Bromlei sellele kiire vastulöögi.
Ka meeste seisukohad natsionalismi olemuse üle olid risti vastupidised. Gumiljovi arvates on natsionalism ürgne ja püsiv, Bromlei seevastu väitis, et natsionalism on sotsiaalmajanduslik nähtus ja kaob ajapikku koos progressiga. Paraku polnud rahvused ka pool sajandit peale klassierinevuste ametlikku kaotamist kusagile kadunud.
1974 aastal kaitses Gumiljov oma teist doktoritööd- seekord geograafias, kuid VAK seda ei kinnitanud.
Retsensent tunnustas dissertandi erakordset erudeeritust ja märkis, et enamik doktoritöid kahvatavad Gumiljovi oma kõrval, kuid lisas seepeale et geograafiateadusesse ei lisa see mitte kui midagi.
Doktoritöö teemaks oli „Etnogenees ja Maa biosfäär.“
Teaduste akadeemia juhtkond hoolitses , et Etnogeneesi ei avaldataks. Gumiljovi käsikiri deponeeriti turvaliselt üleliidulise teadus- ja tehnilise informatsiooni instituudi hoidlas.
Kuid info mittesoovitavast raamatust levis kulutulena ja inimesed hakkasid tellima sellest koopiaid. Peagi ahastas instituudi juhtkond, et nad ei saa enam millegi muuga tegeleda kui Gumiljovi töö paljundamisega.
Gumiljovi peateos avaldati alles 1989 aastal pärast Poliitbüroo mõjuka liikme Anatoli Lukjanovi sekkumist. Muuseas samal aastal ilmus ka Solzenitsõni „Gulagi arhipelaag.“
Õigusteaduste doktor polnud mitte üksnes Anna Ahmatova kirglik austaja vaid talle meeldisid ka poetessi poja vaated. Tõsimeelse kommunist nägi juba toona Gumiljovi Euraasia liidus ideelist selgroogu mille ümber saaks tulevane impeerium üles ehitada.
Loomulikult ei rääkinud Kremli hall kardinal sellest 15. Novembril 1988 , päev enne iseseisvusdeklaratsiooni vastuvõtmist Moskvasse välja kutsutud Arnold Rüütlile.
Esilagu oli tarvis teha kõik mis võimalik, et senine liit kokku ei variseks.
„Tovarish Rüütel, te lõhute sellega Nõukogude Liitu,“ hoiatas Lukjanov :
„Seda küsimust ei tohi ülemnõukogu päevakorda panna.“
Viktor Palmiga oli ta kümme päeva varem olnud veelgi otsekohesem:
„Kui teie selle otsuse vastu võtate, siis ilmuvad Tallinna tänavatele tankid, voolab veri ja te kaotate kõik.“
„Etnogenees ja Maa biosfäär „ esimene tiraaž, 50 000 eksemplari müüdi maha vaid mõne päevaga.
Sestpeale sai Gumiljovist tõeline superstaar. Suured ajalehed avaldasid üksteise võidu temaga pikki intervjuusid, Gumiljov oli igapäevane külaline televisioonis ja raadios.
1989 aastal ilmus Gumiljovilt veel üks oluline uurimus
„Vana-Vene ja Suur Stepp.“
Artiklis „Lev Gumiljov kui passionaarsuse fenomen „ analüüsib professor Sergei Ivanov Gumiljovi pöörase populaarsuse põhjuseid.
Kuigi tema tööd haaravad hiiglaslikku geograafilist ja ajalist areaali ning puudutavad kümneid probleeme mis väljuvad rändrahvaste ajaloo raamidest on nende teaduslik panus ometi nullilähedane.
Autori lai eruditsioon pimestab, ajaloo mastaapne valdamine tundub üliinimlik ning raamatute süzee jääb samas kergesti meelde.
Paljud Gumiljovi kriitikud on öelnud, et tema ajaloolised tööd on kirjutatud ülimalt paeluvalt ja neid on mõnus lugeda nagu head romaani.
Nõukogude tehniline intelligents elas nn „ humanitaarse terrori“ õhkkonnas. Keskmine insener tundis mõne humanitaari kirjutatud raamatut lugedes ennast alaväärsena.
Gumiljovi puhul oli sootuks teisiti. Tema töödes oli tunda eelmise sajandi 70-ndatest käiku läinud nn. süsteemset lähenemist ja kordusid mõisted nagu “ väli,“ „päikeseenergia,“ „biorütmid,“, „sotsiaalne pärilikkus,“ „entroopia,“ jpt. Gumiljov oli muuseas üks esimesi kes hakkas kasutama sõna „ökoloogia.“
Kõigele lisaks hõljus Gumiljovi kohal tema klassikutest vanemate oreool. GULAGI endine vang oli ühtaegu nii nõukogude kui ka läänevastane.
„Mis aga kõige olulisem,“ tõdeb Ivanov: „See on vene inimeste sügav sisemine vajadus, et keegi autoriteetne teadlane kinnitaks, et suurel riigil on väärikas tulevik.“
2006 aastal kirjutas Vladimir Korenjako artiklis „Gumiljovi kontseptsiooni kriitika, “ et Gumiljov on haritud vene publiku „vaimu valitseja.“
Korenjako sõnul on Gumiljov eri ajaperioodidel olnud populaarne ühiskonna erinevates segmentides. Perestroika ja Nõukogude Liidu agoonia ajal sümpatiseeris ta antikommunistlike ja liberaalsete vaadetega intelligentsile. Kui Jeltsini võimu ajal aga hakkasid libeerlased vaated vaikselt shovinistlike ja isolatsianistlike vaadete ees taanduma muutus Gumiljov eriti kuumaks nimeks ühiskonna rahvuslik- patriootlikus segmendis. Jeltsini ajal sai Gumiljovist kultuslik figuur.
Tema tööd olid ühteviisi populaarsed 80-ndate aastate antikommunistide kui XXI sajandi natsionaalkommunistide seas.
Korenjako tõdeb, et Lääne Euroopa kui ameerika teaduslikus kirjanduses Gumiljovil kohta pole kuna sealsetes tõsiseltvõetavates teadusasutustes domineerivad liberaalsete väärtuste kandjad.
„Nende jaoks on Gumiljov eksootiline vene natsionalist, isegi rassist.“
Kuid see polnud Gumiljovi tähelennu lagi. Peagi sai Gumiljovist ei vähem ega rohkem kui Kremli peaideoloog.
2016 aastal ilmus Mark Bassini 400 leheküljeline „The Gumillev Mystique: Biopolitics, Eurasianism and the construction of Communituy in Modern Russia.“
Sama aastal nägi ilmavalgust Charles Cloveri 500 leheküljeline bestseller „Must tuul, valge lumi. Uue Vene natsionalismi tõus.“
Cloveri raamat põhineb pikkadel vestlustel ja intervjuudel Venemaa ja Kremli mõjukate isikutega nagu Aleksander Dugin, Vladimir Jakunin, Eduar Limonov, kindral Igor Rodionov, Anatoli Lukjanov, Putini pihiisa Tihhon Sevkunov jpt.
Raamatu sissejuhatuses kirjeldab Clover Vladimir Putini 2012 aasta kõige tähtsamat kõnet.
Kremli Georgi saali kogunenud Venemaa koorekiht-enam kui kuussada uhkes riietuses aukandjat: kõrgemad ametnikud, kindralid, rahvusvähemuste esindajad oma iseloomulike peakatetega kuulab tähelepanelikult presidendi igat sõna.
„Tahaksin, et me kõik selgelt mõistaksime, et eesootavad aastad kujunevad otsustavateks,“ teatab Putin : „ Kes haarab juhirolli ja kes jääb perifeeriasse ning kaotab vältimatult iseseisvuse, ei sõltu üksnes majanduslikust potentsiaalist, vaid eeskätt iga rahva tahtest, tema sisemisest energiast, mille Lev Gumiljov ristis passionaarsuseks: võimest liikuda edasi ja kohaneda muutustega.“
Clover lisab, et Putini möödaminnes tehtud vihje kadunud Vene ajaloolasele Lev Gumiljovile ja kummalisele sõnale „passionnaarsus“ ei tähendanud asjassepühendatuile suurt midagi, kuid neile kes olid tuttavad konservatiivsete rahvuslusteooriatega, mis olid pärast külma sõja lõppu hakanud jõuliselt Venemaa poliitkasse tungima, tähendas see vägagi palju.
„Tegemist oli klassikalise Kremli signaaliga mida USA poliitikas kutsutakse „koeravileks“ ning millega edastatakse teatud gruppidele sõnumit, mida vaid nemad on võimelised kuulma. Ideedest mida vaid mõni aasta varem peeti marginaalseteks ja isegi jaburateks, olid äkki saanud Putini aasta tähtsaima kõne pidepunkt.
Need ideed muutusid veelgi selgemaks 15 kuud hiljem kui vene sõdurid hõivasid vaikselt Krimmi lennujaamad ja transpordisõlmed, vallandades doominioefekti, mis viis sõjani Ida-Ukrainas.“
Clover raamatu peategelaseks ei ole keegi muu kui Lev Gumiljov.’
„Gumiljovi passionaarsus on selle raamatu kandev teema, „ kirjutab Clover .
„Sõna mida Gumiljov populariseeris, sai armastatud loosungiks reaktsionääride seas- nii dissidentidest rahvuslaste kui ka nõukogude tagurlaste hulgas kes leidsid üha sagedamini ühise keele.
Gumiljovi sõnavara: passionaarsus, komplementaarsus, superetnos jne on jõudnud poliitilisse peavoolu ning tema teooriad kuuluvad praegu teaduse ja võimu juurde. Teda on toetanud nii vene tagurlased nagu Lukjanov kui ka Nõukogude Liidust lahku löönud rahvuslased nagu Kasahstani president Nazarbajev. Tema pärandi on üle võtnud nii Gruusia, Kõrgõzstani kui ka Aserbaidzaani rahvuslased. Nagu ütles mulle Sergei Tshesko: „Marksism on läinud, visati minema, järel on tühi ruum, ning selle täitis kas natsionalism või supernaatsionalism- eurasianism.“
Passionnarsuse mainimine Putini poolt 2012 aastal oli osa mustrist mis tõi tema kõnedesse ja kirjutistesse uut sõnavara. Putin asus uuele poliitilisele trajektoorile- järjekindel pöördumine õigeusu kiriku väärtuste ja Vene natsionalismi poole, liberalismi ja läänelike väärtuste äge kriitika ning reintegratsiooniprojektid endiste nõukogude naabritega.
Läänest rääkides hakkas ta kasutama väljendit „Atlandi“ ning Venemaa laiemast identiteedist rääkides sõna „ Euraasia,“ patriotismist rääkides aga rõhutama passionaarsust.
Esile kerkinud, rebis natsionalism 1991 aastal Nõukogude Liidu lõhki kuid sai 1993 aastal Jeltsini ja ülemnõukogu vahelises sõjalises vastasseisus lüüa ideoloogilise konkurendi liberaaldemokraatia käest.
Colver ja paljud teised analüütikud imestavad, et kuidas sai mehest keda Nõukogude riik oli nõnda palju alandanud ja vangilaagrites vintsutanud, peaaegu et tapnud, selle riigi lagunemist nähes tema raevukas toetaja.
„Põhjust rõõmustada ei ole- riik variseb meie silme all kokku,“ ütles ta mornilt ühele oma õpilasele kes tuli vanale Gulagi vangile rõõmusõnumit Nõukogude Liidu kokkuvarisemisest teatama.
Mina ei imesta.
Gumiljov oli oma kodumaa patrioot ja nägi s u u r t
p i l t i. Ta oli veendunud, et Venemaa peab säilitama on võimsuse .Aga selleks ei piisa üksnes relvadest. Põhiline on ideoloogia- vaimne selgroog mis impeeriumi ka kannaks. Venemaa ja suure stepi rändrahvaste ajalugu ja kultuuri uurides oli ta leidnud selle Euraasia liidus.
„Kui Venemaa päästetakse siis vaid Euraasia riigina,“ rõhutas Gumiljov ühes 1991 aastal avaldatud artiklis.
See, et president Putin püüab tema ideed ellu viia üksnes rõõmustaks Gumiljovi .
Venemaa vajab tugeva käega juhti, tavatses ta mulle korrata.
Kuulates täna jutte sellest kui valel teel meie suur naaberriik on ja et kohe-kohe asendub autokraatlik võim liberaalse demokraatiaga, ajab see mind muigama.
„Me elame sootuks teises ajas ja me pole liberaalne demokraatia jaoks veel kaua küpsed,“ rääkis Gumiljov.
„On vaid kaks võimalust : kas Venemaa laguneb verise võitluse tagajärjel lugematuteks kildudeks või astume 300-400 aasta pikkusesse tsivilisatsioonifaasi.“
15. juunil 1992 aastal Gumiljov suri.
Gumiljovi mantlipärijaks Venemaa käsitlemisel Euraasia liidu tuumikuna sai Aleksander Dugin.
1997 aastal ilmus tema „Geopoliitika alused. „
Dugini vaated on põhjalikult lahti kirjutatud kahes töös: 2009 ilmunud „The Eurasina Idea,“ ja 2010 aastal ilmunud “Milestones of Eurasianism.”
2014 aasta kevadel kasutas Dugin esimest korda Ida-Ukrainast rääkides sõna Novorossija.
2015 aasta maikuus, 23 aastat pärast Gumiljovi lahkumist, kolm aastat pärast Putini kõnet Kremli Georgi saalis lõi Venemaa koos Valgevene ja Kasahstaniga viimase uues pealinnas Astanas Euraasia liidu.
2000 aastast aga kannab Kasahhi rahvusülikool Gumiljovi nime. Tänaseks on tema ametlikuks nimeks Euraasia ülikool.
Gumiljovi keskus asub Moskvas, selle filiaalid aga Tadzikistanis, Afganistanis, Azerbaidzaanis ja Kirgiisias.
Saatuse tahtel pidin ühel talveõhtul Astanas ülikooli juhtkonna korraldatud pidulikul õhtusöögil kõne pidama.
Olukord oli võrreldav sellega, kui keegi hakkaks Moskva ülikoolis meenutama oma vestlusi Mihhail Lomonossoviga, kelle nime sealne ülikool kannab. Kuid Gumiljovi nime kandvas Kasahhi ülikoolis sain ma seda ometi teha.
Ma meenutasin kunagisi vestlusi Lev Nikolajevitsiga.
Kõrged aukandjad vaatasid mind otsekui ilmutist. Nende jaoks polnud Lev Nikolajevitsh Gumiljov inimene vaid legend.
Ajalugu on tõepoolest kummaline.
Kuid tuleme tagasi ajalookandidaat Borodai juurde, kelle artikli kaudu ma kunagi Gumiljovini olin jõudnud. Juri Borodaist sai hiljem filosoofiaprofessor, Venemaa nn „kolmanda tee „ tunnustatud teoreetik. Borodai pojast Aleksandrist aga Ida-Ukrainas tekkinud separatistliku Donetski rahvavabariigi esimene juht.
Aleksander peab ennast ja teisi vene vabatahtlikke kes Ida-Ukrainas relv käes Vene impeeriumi kaitsma läksid tüüpilisteks passionaarideks.
Minul on aga hea meel, et Gumiljovi peateos viimaks eesti keeles olemas on. Kui me tahame oma suurt idanaabrit ka tegelikult mõista, tasub see kindlasti läbi lugeda. Ja samas meeles pidada mida too suurmees meie, eestlaste kohta on öelnud.
„Te olete jõudnud etnogeneesi sellesse faasi, kus saabub praktiline surematus. Teid võib küll tappa, kuid ise te etnosena enam välja ei sure.“
Toompeal , märtsis 2018
