Sada aastat tagasi valiti esimest korda  ilusaim maakarja lehm. Nädalavahetusel tehti seda  Saaremaal taas.

Saaremaa on selleks kõige õigem koht- sealsel  meretagusel maal peetakse neid tänaseni kõige rohkem . Igaüks kes soovis sai vissi valimise järel  mitte üksnes maatõugu veise piima maitsta,  vaid selle   ka oma kätega välja lüpsta.

Maatõugu lehm on väike, punakaskollast värvi nudipäine loom.  Ta on sõbralik, vähenõudlik ja raudse tervisega.   Ja millist piima ta veel annab. See on rammus ja lausa magus.  Kes seda kord proovida on saanud ei taha  tavalist piima enam näha.  Kui kunagi ammusid  maatõugu  lehmad igas Eestimaa nurgas, siis tänaseks on nad  suurte iseliikuvate „piimamasinate“  pealetungi tulemusena haruldaseks muutunud. Terve  Eestimaa peale tuleb neid täna  kokku kusagil   8oo looma ringis.

Minul oma maatõugu lehma  kahjuks pole, sellegi poolest olen juba mitmendat  aastat  Eesti Maakarja Kasvatajate seltsi liige.   Sest saadik olen    palju  mööda Eestimaad sõitnud , kohtunud selle eri nurkades  imeliste  inimestega, kes kõigest hoolimata seda vanade eestlaste lehma jätkuvalt peavad, näinud mida kõike  nad  meie  rahvusliku aarde, meie põlistõu  säilimise nimel päevast-päeva teevad. See on muljetavaldav.

Kuigi enamik meist pole elu sees  ühe  maatõugu lehmaga kokku puutunud, saati siis tema imelist piima rüübanud, läheb nende loomade saatus eestlastele ometi hinge.

Kunagi sattusime ühte talusse, mille perenaine  tahtis lehmapidamisega lõpetada. Kõige lihtsam viis on  kari lihakombinaati saata.  Saime sellest teada ja kihutasime kohale. Jalutasime maakarja seltsi naistega karjamaal nosivate loomade vahel, kõigil süda  valutas ja  ainult üks mõte keerles peas,  kas me suudame leida loomadele kiiresti uued omanikud.   Kui ma õhtul Facebookis muret  jagasin, puhkes seal   seninägematu möll- metsataguse lehmakarja saatus läks uskumatult paljudele korda.  Vissid leidsid endale uue kodu.  Hiljem õnnestus mul  õla alla panna ka selle iidse tõu jätkamisel üliolulise  pullijaama loomisele.

Kihelkonna naabruses asuva Mihkli talu kohal  siras päike , rahvas imetles loomi, peale maakarja ka kihnu  ja eesti valgepealisi lambaid ja eesti vutte ,  eesti hobune sõidutas vankril lapsi.

Pikk päev lõppes simmaniga Kihelkonna rahvamajas.